Kas skisofreenia või liiga hea fantaasia??? 03.02.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Terve elu, lapsepõlvest alates, olen kannatanud raske depressiooni ja enesetapu mõtete all. Nüüd olen ise juba 8 aatsat ema (29 aastane olen). Muidu läheb elu suurepäraselt, aga viimase 5 aastaga umbes on sundmõtted tugevnenud. Tegelikult, nende täideviimise vältimiseks olen kunagi 18-aastaselt püüdnud endale nuga kõhtugi lüüa paanikahoos, õnneks oli inimesi, kes mind takistasid. Aga probleem eksisteerib. Nimelt on mul viimastel aastatel tunne, et mul vasakul seljataga mingi tegelane. Selline tumeda rüüga (nagu oleks kapuuts peas või pikk pead kattev mantel seljas, üsna koleda välimusega, sugu võimatu määrata. Tema siis neid mõtteid mulle sisendab, käskides teha igasuguseid halbu asju. Väidab, et tema põhjustas ka selle, et mul peres 7 inimest üliraskelt (kas eluohtlikult või invaliidistuvalt) haiged, peale mu enda. Lisaks juhtub minuga keskmisest palju rohkem jamasid, mitte minu vaid kõigi arvates. Olen otsinud abi kristlikelt pastoritelt (kes ütlevad, et tegu needusega ja kurja vaimuga, aga miks ta siis kirikusse julgeb tulla kaasa ja palvetamise ajal ainult irvitab?), nõidadelt, kes samuti põhejendavad millega iganes sõltuvalt nende endi vaadetest ja arusaamadest.

Purjus peaga (ei joo muide tihti) ja üleväsinuna ma teda ei näe, aga suhelda saan kui ta juures on. Seega, enamuse ajast liigub ta mul kannul nagu kuri vari, ise nii enesekindel, et mis ma ikka temast lahti saada püüan, niikuinii ei õnnestu. Vahel püüab sisendada, et ta tegelikult tahab mulle head. Olen õppinud teeda ignoreerima ja reaalselt arutlema, et mis mu emotsioonides õige või vale käitumine oleks, et mitte käituda nii nagu tema seda soovib. Enesetapu mõtteid mul ei ole, küll aga tohutu kohustus ennast näljutada. Ei püüa ilus olla, vaid lihtsalt tunnen, et ei tohi süüa.

Kirjutangi seepärast, et esiteks on kohutavalt raske päevast päeva ja aastast aastasse tema käskude ja soovide vastu astuda, tahaks, et ühel päeval ma teda enam ei näe ega tunneta. Ei saa ju hakata pidevalt jooma või ennast üle väsitama, et ta eemal püsiks. Ometi olen isegi magamisest viimasel ajal loobunud, magan vaid 5 tundi öösiti, kui sedagi. Ja mõjub, tegelane on suht tagaplaanil sellistel perioodidel.

Psühhiaarti juurde ei julge minna, olen deprekaga haiglas olnud. Võibolla on mul lihtsalt nii hea fantaasia, et lausa reaalis sellist olevust näen? Tean, et teised teda ei näe (kuigi üks võimetega sõber ütleb alati ära kui see tegelane mujal viibib kui mu seljataga vasakul), aga ma ei saaks öelda, et teda pole olemas, kuna ta on mu jaoks nii reaalne. Ja ma tunnen, et ta tahab hävitada nii mu lähedased kui eelkõige mind ennast. Ja tark on ta üldiselt ka, vähemalt sellise mulje jätnud. Mis minusse puutub, siis üldine tutvusringkond seda kõike muidugi ei tea, peavad mind lihtsalt üliaktiivseks kõigega tegelevaks optimistlikuks inimeseks kellel lihtsalt keskmisest rohkem jamasid juhtub.

Seega...kuidas sellest tegelasest lahti saada? Või on lahendus ka see, et jätkan ja harjutan järjest enam tema ignoreerimist? Aga ma pole kindel, et ma seda täielikult suudan ja just seda kardangi kõige enam.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tore, et kirjutasite. Teie ärevusest ja pingetest aitab psühhiaater lahti saada. Psühhiaatrit karta vaja ei ole. Temaga koos saate selgitada ka selle "Varju-Tegelase" olemust ja leiate variandi temast vabanemiseks. Annaksin (peale vestlust ning asjaolude täpsustamist) rohtu, mis sellele "Varju Tegelasele" ebameeldiv on ning seega ta eemale tõrjub. Sellised rohud olemas.
Psühhiaater aitab ja karta ei ole midagi.
Olete tubli,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.