kas vajan abi? 19.03.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere.

Olen 40 a naine, abielus, 3 last. Ehk peaksin kohe lisama, majanduslikult kindlustatud, armastusabielu ja lapsed terved ja tugevad. Ehk ka et olen ise sportlik, suure söpruskonnaga, avatud ja aktiivse eluhoiakuga. Köige tähtsamaks pean aga et olen eluga hästi toime tulev, väga optimistlik ja arvan et väga tugeva iseloomuga. Nüüd aga pöhjuse juurde miks Teile kirjutan.

Olen tegelikult sünnitanud neli last. Esimene laps suri önnetuse tagajärjel kukkudes teise korruse aknast alla. Olin siis 20 ringis. Ma ei ole aga kunagi pöördunud abi saamiseks kellegi poole vaid tüüpiliselt ehk tagasihoidlikule eestlasele ise köigest ning ka söprade abiga paljust läbi närinud. Üheks pöördupunktiks oli minu öemehe surm, kui kaks joodikut talle noa köhtu torkasid ja tapsid. Enam ei olnud mina maailma önnetum inimene vaid ma sain aidata ise kedagi. Trauma kohta ju öeldakse et aeg parandab haavad, nii olen minagi enda arvates oma maailmaga hästi toime tulev ema ja naine. Ma olen lihtsalt väga rahulik, önnelik oma laste ja abikaasa üle ning ka oma tegemiste läbi saanud vajaliku portsu enesekindlust ja rahulolu.

Minu ema, öde ja isa ning söbrad ei ole mulle kunagi soovitanud arsti poole abi saamiseks pöörduda, sest nad körvalt vaadates ei ole kunagi leidnud selleks mingit pöhjust. Küll aga soovitab nüüd minu meheöed ja ämm et mul oleks tarvis abi, sest nende arvates on juba suureks pöhjuseks minu läbielatud traumad. Öelge palun kas mul on tarvis minna arsti juurde? Kui siis missuguse?

Lugupidamisega
Tiina

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Vastust teate ise, Tiina. Kui juba kirjutasite, siis on üks asjalik pihtimine tohtri juures ikkagi suureks kasuks. Pihile ja mitmeted varjatud muremättad saabki vabastada Teie õnnemäestiku all-sügavustest. Kui mehe-õed ja ämm midagi märkavad, siis see ei pruugi ju häire olla. Vastuvõtule ja asi selgineb.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.