Depressioon ja ärevushäire 11.07.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, doktor!
Olen 55a naine, lahutatud 15a eest, 23a tütre ema. Elukutselt projekteerija, FIE, töötan kodus. Vanemad (kes aitasid mind suuresti lapse kavatamisel) 10a eest siit lahkunud, olin nende ainus laps. Et depressioon tekkis 2 kuud peale lapse sündi, olin seni veendunud, et peamiseks põhjuseks oli sünnitusega seotud suur elu- ja hormonaalne muudatus ning hingeline ebaklapp lapse isaga. Päris lahti ma sellest ei saanudki vist, aga aja möödudes enesetunne paranes. Jäid alaväärsustunne ja tulevikumure, solvumine endise abikaasa käitumise pärast, enesehaletsus - miks minul halvasti läks. Ta oli psühhoterrorist. Nüüd, olles lapse üles kasvatanud ja endale paar aastat tagasi uue elukaaslase leidnud, ilmus ärevus ja depressioon uuesti. Suurte muudatuste aeg on käes, tütar lõpetab järgmisel aastal magistriõppe, ilmselt ka abiellub. Olen südamest tänulik tip-top järeltulija eest.
Möödunud suvel oli olukord igal rindel väga pingeline: tütrega, tööga, oma elukaaslast pole ma veel põhjalikult tundma õppida jõudnud; probleemid tema emaga. Välismaalt saabus sugulane, kellega mul maakodu oli kaasomandis (väga raske probleem) ja tahtis seda napi raha eest minult endale saada.
Ja siis ühel päeval käis peas krõps ja vana vaenlane, kelle lähenemist küll tundsin ja fluxi abil ennetada püüdsin, oli ikkagi kohal. Läksin teise tohtri juurde, sest fluxi kirjutajat ma enem ei usaldanud. Sain raviks Remeroni, mis pani mu hästi magama. Unetus vaevas mind juba enne aastapäevad. Õhtul võtsin esimese tableti Remeroni, hommikul ärkasin ilma depressioonita!
Aga samal õhtul olin omas meeleheites käinud usuinimeste juures ja nemad panid mulle käed peale ja palvetasid mu tervise eest. Seda juttu tahetakse naeruks panna, kuid ometi nii oli. Paari nädala pärast asusin uuesti tööle, sest nüüd oli mu maakodu päriselt minu oma ja väike pangalaen ka. Uus depressiooniplahvatus tul dets. alguses - tööl oli suur pinge, kodus liiga palju rahvast - kahetoalises korteris tütar, elukaaslane ja koer. Pahandusi ei olnud. Mina võtsin kõik koormad nähtamatult oma kanda ja põlesin läbi. Tulin olukorrast välja koduste mõistmise ja tuttavate usklike toel. Praegu ei julge tablettidest (espirital ja paroxetin) loobuda, enesetunne läheb kohe halvemaks. Elukaaslane tahaks meie elu jätkata minu armsas maakodus. Selle kordaseadmiseks tuleks linnakorter maha müüa, aga seda ma ei julge. Mis saab, kui tervis maal üles ütleb, tööd ei ole, või me lahku läheme. Siis enam linna tagasi ei saa. Mees lausa unistab uuest elust seal ja tegutseb vastavalt, kuigi mina kõhklen. Tõsi, et mu tervis on looduses parem ja ma väga tahan seal olla. Aga päriseks? Olen igatpidi rahulolematu - loobun linnast, kas maal on parem, kui tagasipöördumisvõimalust pole? Ja näib, et kui ma mehega koos maale ei lähe, võin temast lahti saada. Sel juhul maakodust endast ka, sest üksi olen teda pidanud aastaid ja naisele on see lõpuks üle jõu. Tervis kannatab kõhklemise tõttu. Aga ühe või teise kasuks otsustada ei saa ma veel kuidagi. Vajan aega. Vale otsus tapaks mu päriselt. Minu vanuses on vanad elusihid täidetud, uusi nagu ei oska seada. Usklikkust, eriti kristlust, naeruvääristavd Delfi kommentaarid, ometi on Teil, doktor, õigus, et religioon on inimese elus vajalik. Ma tahan uskuda, et olen kõrgema olendi poolt loodud ja ahv on mitte mu sugulane, vaid karikatuur. Ei saa olla, et inimese, nii suurepäraselt loodud multifunktsionaalse olendi eksistents lõpeb, kui maine keha ära kulub. Alustan päeva palvega, katkestan tegevuse palveks, kui südames rõhub. Ei põlga ära Teie võimlemist, kuigi miskipärast see ei edene...Ometi ei tule uni ilma rohu abita. Oma elu vahepealsed üksioldud aastad käisin kirikus, tahtsin leida abi ja sain seda sealt. Kuid kirikud on naisi täis, kui sind tõmbab pereelu, on abikaasa leidmine sealt pea võimatu. Minu elukaaslane pole ise usklik, kuid laseb mul vabalt olla.
Kas elu 45km kaugusel Tallinnast parandaks? Seda pean ma muidugi ise otsustama - Teil on õigus mulle nõu anda. Linnamelu ja liiklusummikud söövad närve, kuigi elan vaikses kohas, on õhk täis müra...Ometi on linnas VAHELDUST - võid minna, kuhu tahad, kui vaja. Maalt ei pääse kergesti liikuma - aeg, piletihinnad jne. Segane lugu, kuid nii on. Tahan, et saaksin paremaks igas mõttes.
Tänulik V.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Võtate enda õlule liigselt - delegeerige julgemalt mõned toimetused teistele. Ega inimene tunne õigesti ennastki, rääkimata teistest. Õppige teda (Elukaaslast) tundma kooselu käigus ning peamine, toetage teie mõlema ühisosa, teid kooshoidvat agensit ning ärge mingil juhul hakake teda ümber kasvatama, enda omandiks kujundama.
Oluline on need elukorralduse otsustamised ära otsustada ning lõpetada see psühhasteeniline hinge-pinge. Eelnevalt käige psühhiaatri jutul nö pihil - kaebuste-probleemide rääkimisel pool probleemistiku "raskusest" kaob ja saate endas asjaolud selgemaks. Tohtrirohtu - tundub - hetkel veidi ikkagi vajate.
Olete Elus, Tütar edeneb, Elukaaslane käeulatuses, Elamist linnas või siis maal, seega - ELAGE ja OLGE ÕNNELIKUD.
Mõttevestlus Esivanematega, Targaga, Absoluudiga, aga ka Endaga annab selgitust, selgust, lahendusi probleemidele, hingerahu.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.