Kas buliimia või depressioon? Või mõlemad korraga? 13.07.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere lp. doktor!
Olen 31.a. naine, abielus, 2 last, pisem 2.a.10.k. Peale teist last algasid pihta minu ärevushäired (sellise diagnoosi sain 2.a. tagasi ning viibisin ka haiglaravil). Ma ei saanud mingit abi. Katsetati erinevaid AD-te ja muid rohte (haiglast lahkudes jäi Seroxat, mis aga ei andnud samuti tulemusi). Tulemusteta. Siis avastati, et Remeron Soltab (15 mg) sobiks mulle, kuna ma ei pea lisaks muudele AD-le võtma tänu sellele rohule unerohtu pidevalt. Siiani söön Remeroni õhtuti. Aga.... olen Remeron Soltab'i (15 mg) kasutanud juba pea aasta ja ikkagi mingit tulemust nagu poleks kuid minu söögiisu ning kehakaal muutus sellega seoses suuremaks normaalsest (ma millegipärast arvan, et JUST SEOSES SELLE ROHUGA, kuna lugesin seda ka ravimi infolehelt). Kuna olen niigi stressile kalduv, viib kogu aeg ka minu õgimisisu ja kaalutõus mind nii endast välja, et... ca pool a. tagasi hakkasin sõna-otseses-mõttes näppe kurku ajama. Seda just siis kui olin õhtul salaja (nii et mees ei näe) söönud. Hooti, mitte iga päev. Tundsin/tunnen ennast väga paksuna. Enne olin 170/63, tänase päeva seis on 170/72. Olen üritanud dieete aga tulemusteta. Nüüd alustasin taas proteiinidieediga, kuid iga pisima asja pärast endast välja minek ajab mind vaid sööma - tegin seda jälle ja sellega katkes ka dieet:( Eelmine kord suutsin 6 päeva vastu pidada ning kaotasin kaalust 4 kilo! Ega oksendanud kordagi!. Sel korral pidasin 2 päeva vastu, kui tuli enesetundelangus taas ja õgisin...peale mida ma loomulikult süütundest ajasin näpud kurku. Iseenesest ei tule miskit välja aga ma millegipärast häbenen süüa teiste ees, kui olengi söönud üleliia või peale kuut õhtul, siis ajan alati ise süütundest näpud kurku. Minu psühhiaater ütleb selle peale, et "ma olevat liiga hea elu peal ja söögu ma rohkem juurvilju, mitte kartulit-liha" ja see pole ravimi süü. NO MIDA NÜÜD ARVATA? KAS VAHETADA ARSTI? No ma olen nõutu ja väga üksi, keegi sõbrannadest ei saa minust aru, mehele ei julge ma rääkidagi. Kõik toimub salaja. Ka hilisõhtune söömine on salaja, kui kõik magavad:( OLEN VÄGA ÕNNETU; KUIDAS MA ABI SAAKSIN?
Ette tänades juba,
Merit

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Ärevused, stress, söömishäired, salaja...
Remeron on v. hea rohi, aga kõiki AD tuleb võtta vaid teatud periood (selleks vaja ka midagi muud oma elukorralduses muuta). Remeron annab ka ainevahetusele lisa, soodustab kehakaalu tõusu - mõnedele see eriti oluline, vajalik. Teile ei. Seega - vahetada AD-d. Teiseks, üksi hea, kaksi parem - rääkige oma murest ka abikaasale ja siis see saladusega seotud pain ja hingeraskus kaob. Kolmandaka, kehalise aktiivsuse ja toiduhulga (kalorite) tasakaalustamine - kehalist aktiivsust ilmselt tõsta vaja, toidukausikest veidi vähendada. Juurikad loomulikult tulevad abiks. Neljandaks, tegelege rohkem lastega, tundke nende edusammudest rõõmu - nad ju suur osa Teist, nendega tegeledes telete ju endaga parimal viisil. Viiendaks, psühhoregulatsiooni harjutusi teha.
Olge õnnelik, LASTE EMA!
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.