ei teagi täpselt.. 26.06.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere

palun pisut suunamist. Olen pisut endaga hädas, aga ei tea, kas mured on piisavaks põhjuseks, et minna arsti juurde(tegevus, mida ma eriti ei armasta) või saaks ikka ise hakkama.
Mured - taustaks niipalju, et olen juba aastaid võidelnud oma vaimse stabiilsuse pärast. Kohati saan hakkama, kohati on väga halb olla. Tekivad "hood", kus kaotan ennast peaaegu täielikult. Aga aastatega olen saanud oma hood peaaegu kontrolli alla. Ka suitsiidimõtteid mõtlen vähem, ellu ei ole neid üritanud viia juba mõnda aega. Nüüd aga olen jälle hädas. Paar nädalat tagasi oli jälle üks hoog, pisut hullem kui eelnevad ning nii enne kui pärast hoogu on üldiselt kaunis kehv olla. Proovin küll kuidagi ennast kontrolli alla saada, aga seni üsna tulemusteta.
Söögiisu on pidevalt väga suur, kui saaks, sööks kogu aeg täiesti ohjeldamatult. Magada tahaks ka väga palju - võimalusel magaks kogu aeg. Kogu aeg tunnen ennast kas väga vihaselt, olen valmis karjuma kõigi peale või tunnen tugevat hirmu - ka täiesti mõttetute asjada ees. Tegelen pidevalt sellega, et ennast vaos hoida, kuid praegusel perioodil on see pigem kõige sees mässava allasurumine, mitte lahendav tasakaalustamine.Tunnen ennast nagu keegi, kes karjub meeleheitlikult kinniõmmeldud suuga. Hingamishäired - õhust jääks nagu puudu. Mida pingelisem olemine, seda suurem õhupuudus, kuni lämbumistundeni. Valud rindkeres, kuskil umbes südame piirkonnas. Agressiivsus. Tugev rahutus, vahel keha lihtsalt enam ei allu. Kõige raskem on siiski sisemine pimedus - tugev hirm, viha. Tunnen, et ma ei oska kuidagi ennast praegu õigele teele suunata, samas kardan, et olen hüpohondriline ülereageerija.
Kurb on see, et taolised "pimedad" perioodid ja rahulikud, lootusrikkad perioodid, kus ma lausa õitsen ja säran, vahelduvad jätkuvalt. Muidugi, elus ongi tõusud ja mõõnad, aga mulle tundub, et mu kuristikud ja mäetipud on üksteisest liiga kaugel. Ning tasakaalu ei ole. Lõppkokkuvõttes on see kurnav.
Eks kurta saaks veel, aga olulisema sain öeldud.
Seni olen tegelenud siseilma korrastamisega mõtteharjutuste, vaimsete meetodite, jmt abil. Olukord on läinud veidi paremaks, aga põhimises mitte väga.
Mida Teie arvate, kas võiksin leida täiendavaid võimalusi enda abistamiseks?

Tänudega ja kaunist suve soovides

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

"Ei tea, kas mured on piisavaks põhjuseks, et minna arsti juurde(tegevus, mida ma eriti ei armasta) või saaks ikka ise hakkama."
Minge arsti juurde (see ei olegi armastusvisiit), seda esiteks.
Teiseks, kasutage seejärel ka teile sobivaid eneseabi võtteid.
Saate abi,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.