ärevushood, depressioon 22.08.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Olen 19 aastane neiu. Lugesin eelmisi küsimusi-vastuseid ja ilmselt on ka minu puhul tegemist paanikahoogudega.
Need algasid 3 aastat tagasi. Läksin perearsti juurde kõhuvalu kaebustega. Hiljem lisandusid ka muud nähud: peavalu, pearinglus, minestamistunne. Mulle tehti igasugused uuringud, kuid mitte midagi ei leitud. Teadmatus. Kui igalt poolt valutab, paha olla, nõrkus jne - siis peab ju ometi midagi viga olema. Sõimasin arste maa põhja ja nüüd keeldun üldse arsti juurde minemast (kui just hädasti vaja ei ole). Kõhuvalud esinevad mul ikka ja ma kardan, et on midagi tõsist viga. Analüüsid on küll alati korras olnud.
Siis, kui mul mingit füüsilist tervisehäda ei avastatud, algasid hirmuhood. Ma ei julgenud üldse kodust välja minna. Kartsin minna poodidesse, kus alati tekkis õhupuudus ja meeletu hirm minestada. Kooli minna oli tohutu pingutus. Tihti nutsin selle pärast hommikuti ja sageli valdas mind selline hirm, et klammerdusin voodi külge ja otsustasin mitte minna. Õpetajate käest sain pidevalt noomida, et miks ma nii palju puudun. Nende meelest olin lihtsalt laisk. Ise põdesin selle pärast muidugi ka - varem olin olnud puht-viieline õpilane. Ma tahtsin paremaid tulemusi, kuid ei suutnud enam suure pabistamise kõrvalt õppida. Mul oli hirm istuda kinnises klassiruumis.
Siiski - läbi suurte raskuste ja eneselegi mõistmatult suutsin gümnaasiumi lõpetada, isegi neljade-viitega.
Püüan endale sisendada, et tegelikult minuga midagi ei juhtu ja kodulinnas üksi väljas käimine ei valmista enam probleemi. Teine lugu on kuhugi kaugemale sõiduga: alati on enne minekut mõte: mis siis kui mul seal halb hakkab? Ning hakkabki paha. Kannan endaga kaasas nuuskpiirituse pudelit (juhuks kui peaks minestamistunne tekkima) ja poolt arstirohukotti. Ma ei saagi kuskil käia, kuigi tahaksin. See kodus istumine tüütab ära. Vanemad saavad mu probleemist aru, kuid teistele pole ma sellest rääkinud; kuidas seda ikka seletada, pealegi on mul seda häbi tunnistada. Mu sõbrad kutsuvad mind mitmetele üritustele, kuid alati pean keelduma. Massiüritustele minek oleks küll tõeline katastroof.
Samal ajal on ka depressioon. Selline pidev ärevil-olek kurnab nii psüühiliselt kui ka füüsiliselt. Tunded, et ma ei saa enam hakkama. On olnud ka paar armusuhet. Hingehaav, et mind maha jäeti, on nüüd peaaegu paranenud (võttis aega terve aasta). Enesehinnangut pole mul ollagi ja paljudele käib mu enesehaletsemine, masendamine ja enesealahindamine juba närvidele. Osad päevad on minu jaoks tühjad ja mõttetud. Parema meelega jääksin voodisse ja magaksin terve päeva.
Nüüd sain ülikooli sisse. Ma ei kujuta ette, kuidas ma seal käia suudan.
Olen mõned korrad käinud psühholoogi, hiljem psühhiaatri vastuvõtul. Mulle on kirjutatud Cipramilli (mida võtsin 4 kuud) ja Xanaxit. Siiani pole need küll suurt aidanud. Praegu hakkasin võtma Coaxili.
Nüüd sai küll pikk kiri.
Milliseid rahustamistehnikaid teie soovitate? Kas grupiteraapia aitaks? Ja kas on üldse veel võimalik normaalselt elada. Ma on sellest kõigest nii tüdinenud.
Ette tänades, Nelly

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Ajakirjas "Elukiri" selle suve numbris on toodud minu harjutus, sellest alustage. Kehaline liikumine (harjutamine) toas, elukoha ymbruses, kaugemal. Psyhhiaatriga sagedane kohtumine, et saada julgustust ja tuge. Ravimit vötke edasi. Siis kujutlustreening (vaimusilma ees kujutleda positiivselt vajalikke situatsioone ja olukordi, et vaim harjuks positiivse, enesekindla tundega).
Olete tubli, et saite körgkooli sisse. Kui Tallinnas olete (tulete), siis tulge vastuvötule: julgustan, juhendan, aitan, öpetan vajalikke vötteid. Söpradega ikkagi suhelge. Lähisuhetes on sageli "tagasilööke" ja seda ei tohi ylitugevalt sydamesygavusse vötta.
Vt. ka varasemaid soovitusi ja leida nendest endale hingelähedasi, sobivaid.
Sellest murest saab yle!
Edukat stuudiumi ning vaimse enesekindluse taastumist, treenimist soovides,
Jyri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.