ärevus, kilpnäärme ületalitlus jne. 13.08.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Soovin Teile jõudu ja tervisˇ!
Olen aastaid juba ravinud kilpnäärme ületalitlust.
Alates 1998-aastast. Eelmisel kevadel oli see haigus ilmselt juba nii kaugel, et tekkisid südame rütmihäired-vististi ekstratsüstolid ehk mina nimetan"jõnksud". Sain ravi peale ja enesetunne paranes. Sel kevadel oli asi ikka juba päris paha, sattusin haiglasse, sest süda läks rütmist vist välja. Kui analüüsid olid teada, anti kohe peale kilpnäärme rohud ja süda jäeti nn.rahule. Arst ütles, et ületalitlus ja nüüd tuleb mul minna ardiojoodi ravile. Asi on selles, et nende jõnksude pärast ei ole ma enam üldse see inimene, kes enne. Olin kunagi ka hirmude pärast Jämejalas ja see on jätkunud siiani, kuigi mitte nii hullusti, et oleksin päris koju jäänud. Praegu aga ma pralktiliselt istun kas kodus või tööl, liikuda saan punktist a, punkti b, kas autoga, taksoga. Kui neid võimalusi pole, siis jääb või tööle minemata. Kui ma kuskil olen või peaN ISE MINEMA-ÜKSI- SIIS KOGU AEG VAATAN, KAS ON INIMESI ÜMBER, ET EHK JÕUAN VAJADUSEL abi küsida. inimtühja kohta ei linnas ega maal ma ei lähe miljoni eest ka. Ka teise linna minek, üldse minek kuskile mujale, peale mulle turvalise -kodu-töö marsruudi, on mulle piin ja igal võimalikul juhul laveerin ära, valetan , mõtlen välja igasugu põhjusi-kõik on puhas vale, et enda käitumist kuidagi põhjendada.
Enne jõnksude tekkimist juba hakkasin tarvitama lahjat alkoholi. see rahustas paremini, kui rahustid, sest ma ei tahtnud tablette hordide kaupa neelata. Ja nüüd , kui mul jälle jõnks läbi käib või hirmu tunnen, ostan ikka omale mõne longero ja saan kuidagi homsesse. Praegu on mul see periood, kus ma kodus üksi olla ei karda.Pigem isegi väldin inimesi, kuigi see ei ole minule iseloomulik. Need perioodid vahelduvad ja varsti tuleb see, kus ma julgen ainult kellegi juures olla. Oma sõbrad olen kaotanud, keegi ei suuda sellist inmest ju kaua taluda. (Ma ei joo sõprade juures, ikka kodus-üksi) . Ja nüüd siis olengi üksi. Tööl veel käin aga siingi ei julge vetsu minna, kui jälle on see s..tt päev.
Loomulikult olen juba sõltlane. Lisaks on tänu sellele,et ma ei julge ennast füüsiliselt liigutada, kasvanud ka minu kehakaal ja ennast peeglist ei vaata ega endast pilte ma teha ei lase ikka juba väga ammu.
Kui ma nii väga ei kardaks surma, oleksin juba endale otsa peale teinud.
Ma tahaksin kuskile ära , kuskile kus seda jama ei oleks ja ma saaksin jälle normaalne , terve ja ilus inimene olla. Ma tean, et ma saan ainult ise ennast aidata ja ma pean tahtma aga kust seda tahet võtta, kui seda pole. Magades on hea, sellepärast ma tahangi magada. Unes ma ei ole ,saate aru EI OLE KUNAGI haige ega paks, uned on ilusad ja vahel isegi erootilised, kuigi vahekorras pole ma olnud juba 2 või 3 aastat. Olen muuseas 37.
Energia puuduse ja kehakaalu pärast ma isegi ei taha ette kujutada, et peaksin kellegiga magama.uh jube,milline ma siis välja näen.
Ei, ma arvan, et minu päevad on küll loetud. Lihtsalt eks´istents, elu see küll pole.
Ma tean, et te ütlete, on lootust. Võib-olla ma seda tahangi kuulda, aga võib-olla ka mitte...

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Ka minul on aegajalt probleeme, vestlen siis endaga ja keeruliste juhtude korral küsin nõu ja vestlen Taaraga. See Tark Taara on meil kõigil olemas. Kui nüüd Teie küsimus Temale esitada, siis vastuseks on:
minge enesekindlalt ja järjekindlalt, samm-sammult Tervisemäe poole!
Iga samm, iga meeter selles suunas on rõõmuks ning enesekindluse tugevdamiseks. Iga samm. Ei tohi arvata, et see või teine sammuke on tühine, ei ole piisavalt suur ning vägev. Hingeelu ja vaimusfääri puhul on oluline
õige(d) samm(ud). Suur ja väike terminid sinna ei sobi.
Teie ärevushäire e foobia (sundhirm) on ravitav.
Vajate esialgu psühhiaatri abi, hiljem saate juba koos Taaraga edasi astuda.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M: Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.