mure teismelisega 08.06.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

tere, ma olen 19 a tüdruk. mul on sõber. poiss, 17a. tal on pikka aega old suht suur masendus ja tüüpiline pubeka suhtumine: ma olen kole ja kasutu ja keegi ei taha mind ja keegi ei tunneks must puudust kui mind üks päev enam ei oleks. palju on juttu old enesetapust, kuigi nüüdseks olen ma suht kindel, et oma elu kallale ta vist siiski ei lähe. harvad juhud on enda nõeltega torkimisest ja lõikamisest(2-3 x). seda vist poel enam kordund. ta on hea väljanägemisega ja koolis hakkavad asjad juskui ise külge. hinnete pärast eriti pingutada pole vaja. perel raha on.
aga tal see depre väga süveneb ja ta tõrjub inimesi eemale. ta teab, et ta teeb seda kuigi tai taha olla üksi ja ei saa endast aru, et miks ta nii teeb. nii mõnedki on teda püüdnud mõistma panna, et see on licalt puberteet ja et ta hakakks elama jne aga nad on kõik varem või hiljem alla nadnud. ütlevad, et neil pole seda aega ja energiat temaga mässsata. kui ma alla annan, siis ta saab öelda et ma olin jälle üks neist kes arvas, et hoolib, aga andis lõpuks siiski alla. ma tean, ta vajab tähelepanu ja licalt nõuab pidevat tõestust, et keegi hoolib. ega mai koonerda, ütlen, et hoolin, sest ma seda tõesti teen. nüüd teatas ta hiljuti, et ei hooligi enam kellegist ja on nii külmaks muutunud.
palun ärge öelge, et ta vajab arsti abi ve mdiagi, sest ma tahaks tegelikult teada, mida ma teha saaks, et ta mõistaks tõsiselt, et ma hoolin ja tai ole sugugi nii kasutu, kui ta räägib. arvan., et ta ise ei usu seda ja räägib seda licalt selleks et talle vastu vaieldaks ja tõestataks, et ta n hea ja tore ja ilus jne. aga mul on tunne, et seda võibki rääkima jääda, see tähelepanu nagu neelduks kuskile. ja tema masendus läheb aina suuremaks.
siis kirjutab ta veel selliseid masendavaid luuletusi, mis on muidu head ja andekad, aga sisu paneb vahel mind kartma. ta mõtted vahel hirmutavad mind.
ehk oleks pidand psühholoogile kirutama, aga need seal ei võtnud kirju vastu.
ma oleks väga tänulik, kui saaksin midagi, mis juhiks mind temaga suhtlemisel.
AITÄH!

A

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Sõprussidemed on alati toredad. Need omavahelised sidemed peavad eneshinnangut suurendama, suurendama mõlemil usku endasse ja teineteisesse. Seega, objektiivne ja asjakohane kiitmine ning tunnustamine on kasulik. "Nunnutamine" ja ebaõige kiitus tuleb aga kahjuks.
Eneseusku ja enesekindlust annab regulaarne spordiga tegelemine. See maandab ka kogunenud pingeid, parandab meeleolu, edendab vaimukidlust.
Kui eelnevatest tegemistest jääb väheseks, siis on ikkagi arstiabi ja artstirohtu ka vaja - selleks need arstid ju on.
Mõteldes ja rääkides headest ja toredatest koosolemise ja koostegemise asjadest, nad ka lähevad (need koosolemised-tegemised) paremaks, rõõmsamaks. Ja nutumõtted toovad nukruse majja.
Naerata! ja seda tuleb pakkuda teistelegi, südamest.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.