ei taha palju stiimuleid 26.03.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen 26 aastane väikese lapsega abielunaine. Olen mures selle pärast, et paljud asjad, mis teistele rõõmu valvistavad, on mulle vaid koormaks. Eelistan suhelda interneti teel, vihkan külaskäike - väsin neist nii ära... Mulle ei meeldi riidepoes midagi otsida, juba kolmandas poes ma ei mäleta, mis oli esimeses ja mu pea valutab ja silmaalused on mustaks läinud. Tahan vaikselt oma 3 a lapsega kodus olla, tasakesi liigutada ja rahulik olla. Olen teadvustanud, et elult tahan armastust ja (hinge)rahu, kuid kas selline eraldumissoov nagu mul on ikka normaalne? Nt kinos ma käia ei saa - helid on liiga tugevad minu jaoks. Olen lapsest saadik selline eraklik olnud, teistest tõsisem ja ehk ka arukam... peagugi tunnen, et tahaks lausa padumaale elama minna, et ei peaks kellegagi suhtlema, internetti siiski väga sooviks, et päris eemale mitte jääda... Samas olen selline habras (164cm, 45 kg) ja saan väga hästi aru, et maaelu pole minu jaoks. Seda enam, et mees töötab Tallinnas ja oleks kodus heal juhul vaid nädalavahetuseti. Autoga ma ka kardan sõita, juhina, tähendab...

Mis mind huvitab, on: kas ma peaksin leppima, et olen selline inimene, kes vajab vaikust ja rahu, ja sellele soovile järele andma ja tagasi tõmbuma... Või peaksin end elu keskele vedama? Mul oli kunagi austaja, kes mind üritustele tõi jne, kuid ma muutusin võltsiks ja kaotasin enesesseusu ja enese-taju üldse... Samas olen akadeemisliselt suht edukas olnud ja 1,5 aastat on veel kooli lõpuni - imelik on eemale tõmbuda, kuid soov on suur.
Muidu suhtlemisprobleeme mul pole, mind peetakse väga rahulikuks ja südamlikuks inimeseks... ja eks ma mõtlengi, et kui juba suhelda, siis ikka nii, et teine inimene lahkuks rõõmsamana ja julgemana kui ta oli minuga kohtudes... aga see väsitab väga.

Mu mees märkab ka, et olen "mõttetu" ja närviline, kui palju ringi rabelen... temagi usub, et peaksin olema kodune, siis olen rahulik ja rõõmus. Ta soovib mulle võimaldada "muretu elu"... ja tõesti praegu pole mu elus midagi, mis puudu jääb. Ma pole ahne ega ambitsioonikas... huvitun taoismist, mis propageerib vähem/tühjem olemist... vähem mõtteid, vähem toitu, lihtsalt elad ja hingad koos maaga... kas olen hull või lihtsalt elan vales kultuuris?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Inimhinge suurim eesmärk ja ka vahend ongi olla selles "mustris" mis on Minule isikupärane, ainuomane, individuaalne - OLLA ISE. Loomulikult elame ühiskonnas, teatud kultuuriruumis jne ja seda tuleb ka arvestada.
Kui Teie lapsekasvatamine ja kooselu abikaasaga võimaldab dao-kulgemist Teie hingemustri registrites, siis... milles küsimus. Olete saanud Laozi radadele enne, kui suur Õpetaja enda ja meie jaoks otsinguid alustas, varem ka Õpetaja Buddhast - milline õnn.
Õnn, et sellistes oludes saate Last kasvatada, pereelu elada. Ärge unustage argielu-toimetusi, ilma nendeta suur õnn tuhmub ruttu.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.