sõltlase kaasa 14.01.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen elanud mänguriga ligi seitse aastat.Tema sõltuvuses olnud kuskil kümmne aasta ringis.On abi otsinud psühholoogilt kunagi varem, Stepanjanilt(mingi maag), a- kliinikust Tartus kus kasutati raviks ravimit Revia mida pidi manustama enne mängimist, tulemuseks pidi olema tasakaalustatud mängimine , seega pidi saavutatama kontroll enda üle.Ravi jäi pooleli kuna mängurile endale tundus imelik see peale sunnitud mängimine.Ühesõnaga temale see ei sobinud, ehk kedagi aitab, annaks jumal.Tegelikult mulle tundub, et ravi hakkab ta otsima siis kui mina nagu natuke peale käin, mitte nüüd just sunnin aga ikkagi.Olen tasakaalutu oma mõtetes, sest suhe tundub suht prespektiivitu, samas inimesena kohutavalt tore.küsimus selline, et kas peaksin tal paluma lahkuda ja proovida ise hakkama saada.Elab minu elamispinnal, kas see võiks temas tekitada suuremat motivatsiooni ravi otsimisel, hetkel kujutan ette, et eks ta vahel piinleb aga sulgeb jaanalinnu kombel silmad ja naudib rahulikku elu.Samas kardan temast ka ilma jääda ja äkki keerutab veel rohkem ennast sisse.Võlad on tal kindlasti aga neid ma pole oma südameasjaks võtnud ja ei kavatse ka neid maksta, kuigi tutavaid olen kõiki hoiatanud.No mida teha, hakkan kergelt "hulluma". Tänud vastuse eest ette ja hingerahu teile.