Aastatepikkune antidepressantide kasutamine 19.12.16 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Vabandan ette pika kirja pärast. Mul on mure seoses pikaajalise antidepressandi kasutamisega. Olen nimelt alates 2008. aastast vahelduva eduga olnud antidepressantide peal.

Natuke taustast. 2007. aastal tabasid mind ootamatult veidrad terviseprobleemid nagu tugev pearinglus, iiveldus, uimasus, närvivalud erinevates kehaosades. Sellest tulenevalt olin pikalt väga mures ja stressis, kirjutati välja antidepressant Cipralex, mis hiljem vahetati sobimatuse tõttu Sertralini (algul Zoloft, hiljem selle odavamad analoogid) vastu. 2011. aastal sain viimaks pärast paljude erinevate arstide vahet käimist borrelioosidiagnoosi. Ise arvan, et kuna borrelioosidiagnoos tuli mitu aastat hiljem, kui tervisehädad algasid, jäi ravi hiljaks ja ilmselt põen nn kroonilist borrelioosi, mida paraku arstid eriti ei tunnista. Tervisehädad on praeguseks ainult süvenenud, mingit konkreetset haigust leitud ei ole, ometigi halveneb enesetunne pidevalt ja kardetavasti ongi tegemist borrelioositüsistustega. Viimastel aastatel on lisandunud südame vahelöögid, mis periooditi on väga piinavad. Südameuuringud pole taas mingit haigust tuvastanud. Minu arvamus on, et ka minu ärevus- ja paanikahäire on kroonilise borrelioosi tulemus - kas siis pideva muretsemise tõttu terviseprobleemide pärast või otseselt borrelioosist tekitatud närvikahjustus. Arstid on aga välistanud kroonilise borrelioosi võimalikkuse ja pakkunud kõikide kehaliste hädade põhjuseks ärevushäiret ja soovitanud iga kord psühhiaatri poole pöörduda.

Igatahes on terviseprobleemide tõttu nende aastate jooksul minu saatjaks olnud pidev ärevus ja aeg-ajalt paanikahäired. Seepärast olen käinud pidevalt psühhiaatri juures ja kasutanud peaaegu pidevalt Sertralini. Alguses võtsin 50 mg, millalgi soovitas psühhiaater vähendada 25 mg-le. Ärevust ja paanikat see nende aastate jooksul mingil määral leevendas. Vahepeal tegin arstiga kooskõlastatult ka lühikesi pause, aga enesetunde halvenemise tõttu pidin ikka uuesti ravimi peale minema. Ausalt öeldes enam täpselt ei mäletagi, mitu kuuri nende aastate jooksul teinud olen, pausid on olnud üsna lühikesed.

Alates 2015. a maist võtsin Sertralini 12,5 mg ja 2016. a. augustist otsustasin rohust loobuda. Ausalt öeldes tekkis mure, et olen nii kaua antidepressante tarvitanud. Oktoobris algasid jälle füüsilised tervisehädad. Viimasel nädalal on tekkinud meeletu ärevus ja kohati paanikahäired. Südame vahelöögid, iiveldus, klomp kurgus.

Olen väga nõutu, mida teha. Minu soov oli antidepressantidest vabaneda. Kas tõesti on juhtunud see, et olen nende aatatega antidepressantidest sõltuvusse jäänud ja ei saagi enam nendeta toimida? Mida teeb organismile 10-aastane andtidepressantide kasutamine? Või on viga olnud selles, et olen aastaid võtnud liiga väikest doosi, 25 mg (viimased poolteist aastat vaid 12,5 mg)? Praegu on enesetunne nii halb, ärevus on väga suur, olen mõned päevad tarvitanud rahustit, aga see pole ju lahendus. Kuidas end hetkel aidata ja mis edasi? Uuesti antidepressante võtma?

Jään väga Teie abile ja nõuannetele lootma.
Tervitades

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) Arstidega koostöö jäägu ikka esiplaanile. Neuroloogid annavad aju-tervise kohta infot, perearst sise-elundite ja südame-veresoonkonna osas ning psühhiaater siis ärevushäire valdkonna häire kohta.
2) Kui antidepressant on suuremal-vähemal määral aidanud, siis jääb domineerima ärevushäirega seonduv, aga seda saab ikka näost-näkku kohtumisel ja olukorra täpsemal selgitamisel öelda.
3) Mis nüüd ärevushäire problemaatikasse puutub, siis siin ikkagi minu kuldreegel - arstirohust üksi ei aita, arstirohi on vaid 1/10 ja vaid esialgu, hiljem ikka harjutused ja muu tervist tugevdav. Ei väsi seda kordamast.
4) Õige AD ja õige annus (see 1/10) on loomulikult vajalik. Indikaatoriks - inimene tunneb, et asi toimib, olukord hakkab muutuma ja ka muutub paremuse suunal. Rohu tähtsus ajateljel väheneb ja kaob, aga harjutuste osakaal kasvab, saavutades optimumi konkreetse inimese jaoks.
5) Ivan Pavlov avastas möödunud sajandi alguses tingitud refleksi (andis koerale liha ja süütas laes lambi, liha-lamp, liha-lamp ... ja nii kuu-poolteist. Siis edaspidi liha ei andnud - lülitas lambi põlema ning koera ila jooksis nagu oleks saanud liha. Ivan Pavlov sai selle eest 1904. aastal Nobeli preemia.
6) Minu meetod (kasutan seda juba palju aastaid) on - Psühhiaatri poolt määratud rohi ja samal ajal harjutus: rohi-harjutus, rohi harjutus... nii kuu-kaks ja kui siis enam rahustavat rohtu, AD või muud psühhiaatri poolt määratud rohtu ei võta, aga teha harjutust, siis organism reageerib ikka suuresti nagu oleks võtnud ka rohtu. Seega kujundame endal teadlikult tingitud refleksi ehk tingituse.
(Mina selle eest Nobeli preemiat ei ole saanud ja ei peagi saama, aga Teie saate väga hästi toimiva abivahendi - Pavlov-Enneti refleksi e rituaali. NB nüüd jääb see meetod hästi meelde ja hakkate hoolega harjutama. Kodus panete sellele rituaali kujundamisele oma nime ja trükitähtedega - sedavõrd hea on see harjutus).
vt varasemaid.
Head harjutamist,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.