Mul on abi vaja... 24.06.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,
Olen 28 aastane mees ja minu meeleoluhäired on on saanud igapäevaseks
piinaks.
Pidevalt olen väsinud, ei jõua mitte midagi teha ja mustad mõtted peas keerlemas.

Olen proovinud joogat teha, lõhnaküünlaid põletada, jalutada, mida
iganes. Mul on suhteliselt tugev iseloom ja olen tavaliselt endaga hakkama saanud, kuid nüüd tunnen, et midagi on väga valesti. Ma eeldan, et mul on depressioon ja proovinud sellega omal käel hakkama saada. Teie soovitused joogat teha, unereziimi paika saada jne. kahjuks ei toimi. Tavaliselt pean vastu paar päeva. Piisab ainult ühest ärritavast faktorist ja unereziim ja närvikava on sassis.
Praegune kiri on niiöelda minu appikutse. Kuigi ma sisendan endale pidevalt, et kõik saab korda ja üritan midagi isegi ette võtta, siis näen, et asjad lähevad hullemaks. Mu keha suriseb, magada ei saa ja pähe kerkib pidevalt ainult üks mõte – ma tahan rahu saada, ma ei taha elada. Võitlen selliste mõtete vastu nö. Mõttes iseendaga rääkimisega, et mul on depressioon, need pole mõtted mida ma mõelda tahan jne. Selle kirja kirjutamise hetkel olen lesinud voodis juba mitu tundi. Voodisse läksin kella kaheksa paiku õhtul. Üles olen ärganud mitu korda.
Ennem magamajäämist tekkisid mul ärevushäired, õhupuudus, hingeldamine, südamepuperdamine. Kirja kirjutamise hetkel on kell umbes pool kaks öösel. Mitu tundi olen lesinud voodis, pea on paks ja tunne on, nagu oleks pressi all. Üritasin, tükk aega uuesti magama jääda, kuid pähe kerkisid sundmõtted – ma tahan rahu saada, ei taha elada, sa pead midagi ette võtma.
Olen pidevalt võtnud kuulda oma sisetunnet, mitte seda mida aju mulle ette söödab ja tunnen, et midagi on valesti. Mingi nö. alateadvuslik pool ütleb, et kui sa kohe abi ei otsi, on sul varsti minek. Tunnen, et mingi osa minust on teinud juba valmis enesetapuplaani, mille killud aegajalt silmeette löövad.

Umbes nädal-paar olen vahelduva eduga, kuid suuremalt jaolt kurb, tõsise näoga, väsinud jne. Paaril viimasel päeval on mulle pähe kerkima hakanud aina rohkem mõte surmast. Kui ma olen koguaeg uskunud, et ma suudan teadlikult oma enesetappu vältida, siis praegu ma kardan. Mõte surmast toob mulle naeratuse näole. Paar korda olen juba välgatusena näinud, kuidas ma naeratavalt kuskilt alla hüppan. Ka selle kirjutamisele eelnenud hetkel ärkasin üles ja esimene mõte oli – too nöör ja poo ennast üles.

Ma kardan ennast, sest ma olen läinud hajameelseks. Kohati nö. "ärkan" päevasel ärkveloleku ajal mõnda tegevust tehes üles ja ei saa aru, miks ma seda teen. Vahel juhtub, et nagu lülitakse nnast välja. Olen sõiduteed ületanud, ilma, et mulle meenuks, et sõiduteed ületama hakkasin või miks mul seda vaja teha oli. Ma ei taha endalt elu võtta. Ma pole psühholoog, kuid mul on tunne, et mingi hetk kui valu on liialt suur, lülitatab aju mind autopiloodile ja seejärel, kuna nn. seade on rikkis ja ei toimi enam nii nagu vaja, toimub enesehävitus.

Ma tõesti kardan enda pärast, üks pool ütleb, et ma saan hakkama, teine aga, et ei saa. Üks, et tahan elada, teine, tahan surra. Ma olen väsinud iseendaga võitlemast ja vajan kiiremas korras abi!!!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Psühhiaatriahaigla valvetuppa ja sealt saab kohe abi. Psühhiaatri abi vajalik, arstiroht oluline. Peale sügava depressiooni kõrvaldamist saab elukorralduse ja elu-filosoofia asjad korrigeerida ja selle järgi tegutsema hakata.
Inimene on sündinud ju siia maailma selleks, et oma potentsiaalsed võimed välja arendada-kasutada ja seeläbi endale ning ühiskonnale (kaaslastele) rõõmu valmistada.
Esivanemate nimel on meil KOHUSTUS elada ja tegutseda, kaasaegsete nimel ka. Vanemate nimel (kui elavad ja ka siis, kui nad ei ela). Lühiaegseid depressioone on olnud kõigil, eksistentsiaalseid mõttemõlgutusi mõtlevad aegajalt kõik, kõrges vanuses isegi piisavalt palju.
Targad ütlevad, et liigselt mõtleme sellele, mida meil ei ole (ja kas vajamegi) ja ülivähe selle, mis meil on, praegu on.
Valvearsti jutule!
Igast murest saab üle!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.