vaimse ja füüsilise tervise seostest.. 07.04.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

kui ma olin 6-7 aastane, hakkas mul selline probleem, et ei saanud õhtuti magama jääda - peale voodisse minekut kohe tuli fantoompissihäda, mis ei lasknud uinuda. selline pitsitav tunne, aga midagi ei tule. hullematel perioodidel ka päeva ajal, mäletan näiteks kui hirmus, kui see kooli ajal tuli. olin tol perioodil väga palju haige, ka haiglas, ja nii palju kui julgesin vanematele-arstidele iitsatada, öeldi mulle, et kõik on absoluutselt korrad, mingit põiepõletikku ega midagi ei ole. siis jäin vait, mida aega edasi, seda rohkem jäin vait ja seda rohkem põdesin tolle asja pärast. mäletan, kuidas nutsin end õhtuti magama, ja mõtlesin, et äkki ma olen tulnukas, kõigist teistest erinev. väike laps noh. probleem kadus siis, kui puberteediikka jõudsin, nii 12 aastasena, tekkis oma elu, oma sõbrad, oma mõttemaailm.



nüüd olen 19 aastat vana. kaks kuud tagasi hakkas magama minnes korraga tupeseenele omane sügelus ja põiepõletikule viitav pidev kipitav kusehäda. magasin öösel pideva kipitava kusehäda pärast halvasti ja ärkasin hommikul selle peale, et olin unes pissima hakanud (ilmselt pissihäda-tunde pärast - järelikult see oli reaalne?). arvasin alguses, et teine probleem tuleneb kindlasti esimesest. ravisin tupeseent klotrimasooliga ja sain sellest tundest umbes nädalaga lahti. pärast mõnda päeva või ka umbes nädalat kadus kipitav/valulik urineerimine, kuid väike põiepõletiku tunne aga jäi. sellest ajast peale on pidevalt selline õrn pakitsev pissihäda tunne, eriti otse pärast urineerimist ja magama jäädes, e. põhiliselt siis, kui muud tegevust ei ole või kui see mulle meelde tuleb. mida rohkem ma sellest lahti ei saa ja sellele mõtlen, seda hullem see muidugi on.

olen võtnud ühe kuuri nitrofurantoini ja ühe kuuri zinatit, mõlemat ilma eelneva uriinikülvita (arst hoolimatus?). kumbki ei aidanud. seejärel tegi perearst ka nii tavalise pissiproovi kui täpsema, mis siiski selgitas, et uriinis midagi ei kasva ja kõik on korras. günekoloog väidab, et kõik günekoloogilised probleemid mis saaks seda tekitada on sugulisel teel levivad ja need teistid on samuti kõik korras. kliinik.ee uroloog soovitas mul pöörduda psühhiaatri poole. tervisega kõik korras.

muidugi oli see mõte, et probleem on psühholoogiline, mulle endale ka pähe tulnud.hakkasin asjadele tagasi mõtlema, ning tõesti - 6 aastaselt said mu vanemad teise lapse, mulle jätkus tähelepanu tublisti vähem. olin pidevalt haige ja veetsin pikki nädalaid üksi kopsupõletikuga haiglas, helistasin öösel vanematele ja palusin, et mind koju viidaks.. pärast isaga juhtunud pisiõnnetust (välja väänatud jalg?) hakkasin paaniliselt tema pärast kartma. istusin öid üleval, oodates ta koju tulekut, sets kartsin et midagi on juhtunud. hoidsin hinge iga kord kinni, kui ta trepist üles tuli -kartsin, et kukub alla. nägin pidevalt unenägusid, kuitas ta suurde kappide alla jääb, autoga plahvatab jne jne. mäletan konkreetselt ühte korda, kui ma olin vast umbes 8-9, istusin vannis ja mõtlesin, et tahaksin ära surra, sest ma ei jaksa enam karta tema pärast ja ei jaksa enam oma pissihäda kannatada. pidasin ennats kõigist teistest erinevaks, halvas mõttes.. lasteaias ei olnud mul kunagi sõpru ja seega lisandus kooli minnes veider hirm, et ma haisen ja kõik tunnevad seda - nuusutasin iga päev üksipulgi kõik oma riided läbi ja tundsin enda meelest hirmsat haisu (mida tegelikult muidugi ei olnud). tagantjärgi seda kõike arvestades panin tolle "fantoompõiepõletiku" loomulikult psüühikahäireks. väikse lapse trauma sellest, et pole enam oma vanemate ainus huviobjekt, jne.


nüüd elasin ma pool aastat tagasi läbi emotsionaalselt väga, väga kurnavaid sündmusi. mitu kuud elasin pidevas mõttes, et tahaksin pigem surnud, kui elus olla, et mitte seda valu kannatada. mingeid samme ma selle poole loomulikult ei astunud ega depressiooni kahtlustada osanud, sest mu probleemid olid ikkagi konkreetsetes sündmustest tingitud ja ma teadsin, et mööduvad. kaotusvalu pole igavene. kui kõik selle aasta alguseks jälle korda sai, on olnud siiski raskusi sellest juba harjumuseks muutunud igapäevastest nutmisest lahti saada, iga asi viib mind rööpast välja ja kurvaks. ärritun kõige peale tohutult kergesti ja võtan kõik maailma mured oma õlule. samas saan ise väga hästi aru, et tekitan kõikidest sääskedest enda ümber elevandid, aga ei saa sinna midagi parata - kurvastan ikka. ilma et midagi valesti oleks. vähemalt 3 korda päevas. lisaks ei saa ma enam oma voodis magada. no lihtsalt ei saa! saan ainult oma poiss-sõbra juures.

vahepealsed aastad, see on siis 12-19 olen elanud täielikku optimismi elu, õppinud tundma ennast, elu, inimesi enda ümber, ja kõike seda armastama. oskasin olla õnnelik kõigis situatsioonides, pidasin ise ennast alati tohutult õnnelikuks inimeseks, kellel on elus väga vedanud kõigega, mis mu ümber ja oskusega selles ilu näha. lühidalt - mul läks hästi.kuni selle emotsionaalse põntsuni isiklikus elus, millest pikemalt rääkida pole mõtet, kuid mis niidaks vast jalust igaühe. kuid sellest august oleks pidanud ju probleemi lahenedes ikkagi välja tulema?


tundub kuidagi jabur, et kui ma ise endale neid probleeme täielikult teadvustan, mida siis veel üldse teha annab? kas probleem on üldse psühholoogilist laadi või istub mul põies mingi salapärane haigus, mida arstid siiani avastada lihtsalt suutnud pole? kelle poole peaks pöörduma, mida tegema? kui tegu on psühholoogilise probleemiga, siis millise, depressiooni? mis oleks võimalikuks lahenduseks?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Selle info põhjal - probleem on mõttes kinni.
Lahendus: psühho-somaatilise probleemi lahendust alustada somato-psüühilist rada pidi.
1) Väikevaagna elundite verevarustus parandada (jalutuskäigud, kehalised harjutused, minu harjutus, see Palve-Meditatsioon, see sirutus-painutus).
2) Kerged psühhoregulatoorsed võtted, et närvipingeid maandada ( ka veidi rahustat teed, vajadusel rahustit). Jälle minu Palve-Meditatsiooniharjutus - see õpetab, see aitab.
Normaalselt riietuda, et aseptilist põletikku-külmetust urogenitaaltraktis ei oleks.
3) Istuv eluviis vajab iga 30-40 minuti tagant väikevaagna elundite verevarustuse ergutamist. See on kordi tähtsam kui oskate arvata.
Kevad käes, aga ilm on petuline!
Igast murest saab üle!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.