Omadega ummikus 31.07.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,

olen 28 aastane naisterahvas, kellel on tekkinud erinevad psühhollogilised/ psühhiaatrilised probleemid.

Oma taustast: olen kannatanud kogu oma lapse-ja nooruspõlve (kuni 18 aastaseni, kui abiellusin ja kodust lahkusin) kodu-ja koolivägivalla all. Olen kogu selle aja jooksul talunud lugematul arvul kordadel nii füüsilist kui vaimset vägivalda nii kodus (isa poolt) kui koolis (klassikaaslaste poolt). Kõige selle tagajärjel olen muutunud tohutult kinniseks, mul on raskusi inimestega suhtlemisel ja kõigele lisaks on mul meeletu alavärrsuskompleks, mis ilmselt ongi minu suhtlemis-ja kommunikeerumisraskuste põhjuseks.

Mul on raske suhelda, sest tunnen ennast teistest inetumana, lollimana, saamatumana jne. Kuigi olen kõrgharidusega ja lõpetamas ka magistriõpet, tunnen, et ma pole teistega samaväärne inimene.

Viimasel ajal olen pidevas masenduses ja depressioonis. Olen hakanud unes nägema oma kooliaega ja seda, mis toimus samal ajal kodus. Ma ei leia moodust kogu selle taaga unustamiseks. Ma ei ole kunagi kellelegi rääkinud oma läbielamistest koolis ega pidevast hirmust, mida tundsin kodus isa ees. Ei ole rääkinud, sest mulle omale tundub, et see on minu oma saamatuse viga, et ma kõigele sellele vastu ei suutnud astuda ja lahendust otsida. Tundsin, et mul oleks olnud häbi sellest rääkida. Lahendust oleks vast olnud vaja otsida just õigel ajal...isiksuse kujunemise käigus teismeeas. Ehk oleks omal ajal kasvõi emale või kellelegi teisele rääkimine aidanud...ei tea.

Igatahes, olen pidevas võitluses erinevate hirmudega, paanikahoogudega (eriti öösel), pideva masenduse ja alaväärsuskompleksiga. Suhtlemine inimestega, isegi töökaaslastega, valmistab tõsist piina. Olen kaotanud une (tihti ei suuda uinuda kuni hommikuni), lapsepõlvemälestused kummitavad pidevalt. Sügavamate depressiooniperioodide ajal (ka praegu) ei suuda magada ega süüa. Abi ei paista kusagilt. Peas on elutüdimismõtted.

Palun nõu..kas ainult antidepressantidest piisaks (olen neid kunagi võtnud ja veidi aitasid)? Või milline oleks minu lahendus - pöörduda psühholoogi või psühhiaatri poole??

Palun abi.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tulge vastuvõtule: pihtimine, kaebused, soovitused, vajadusel arstirohi.
Igast murest saab üle!
Minevikumured jätame minevikku, olevikuprobleemidega tuleme toime - need karastavad ning tugevdavad meid!
Printsiip ja seisund, mida vundamendina vajame: Elus - järelikult õnnelik! Ja rõõmud-mured selle Õnnepäikese all meid karastavadki (nagu Päikesevannid kaunil suvepäeval).
Päikest südamesse!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.