kilpnääre 16.08.03 / Perearst

Arst vastas:

dr Madis Veskimägi

Perearst

Tõstamaa Tervisekeskus

Tere
Teie kirjas toodud küsimustele on raske paari lausega vastata. Kui ma nüüd kirjutan päris ausalt, nii nagu ma mõtlen, siis olen kindel et Teie tervis on täiesti korras, ka kilpnäärmega on kõik hästi. Klomp kurgus, see on vaevus mis tekib tihtipeale ilma orgaanilise haiguseta, see on seisund, mille korral on kõik uuringud ja analüüsid korras. Seda tunnet soodustab närvipinge, stress, mure, ootus jt seisundid. Te olete väga tundliku loomuga, kõik see võib avalduda ühe või teise kehalise vaevusena. Nimetasite ka häireid oma seedetrakti poolt, ka see haakub Teie tundliku loomusega. Mida ette võtta. Kõigepealt on vaja usaldust Teie ja teid uurivate arstide vahel. Kui arstid kinnitavad, et analüüsid ja uuringud on kõik korras, siis see ka tõepoolest on nii. See teadmine annab hingerahu. Kui Te teate ka seda et Teie vaevused, tükitunne kurgus ja seedetraktihäired on seotud Teie tundliku loomusega, siis see ongi peaegu kogu probleemistiku võit. Kui te oskate endale välja tuua need olukorrad, mil vasevus sagedamini tekib ja neid vältida tulevikus siis see ongi täielik võit. Seda on võoib-olla raske uskuda, kuid vägagi häiriva vaevuse korral on kõik uuringud täiesti korras. Oleme jõudnud nüüd ühe arstiteaduse probleemsema osa, psühhosomaatika juurde. Nii Teie kui paljud Teie saatusekaaslased vajavad medikute poolt täit tähelepanu, oluline on ka eelpool nimetatud usaldus. Ükski arst ei jäta haigele ütlemata kui on leitud uuringutel haigus mis vajab kindlat ravi. Kuid olukorras, kus patsiendil on vaevus, kuid kõik uuringud on korras, on asi keerukam. Oleneb arstist, kas ta ütleb et tegemist on psühhosomaatilise vaevusega, või suunab patsiendi veelkordsetele uuringutele- spetsialistide konsultatsioonideks. Vimasel juhul on nõnda, et patsient võib aastaid ringi rännata mööda meedikuid ja muutuda järjest kibestunumaks, õnnetumaks, ka psüühhiliselt kurnatumaks, enne kui keegi taipab öelda, millega on tegemist. Siis võib olla hilja, haige psüühhika on saanud liig palju räsida. Arstide poolt määratavad antidepressandid teenivad mitut eesmärki. Esiteks, antidepressandid peaksid teooria järgi rahustama liigerku ajukeemiat, mille tõttu sümptomid mis haiget häirivad, on vähem väljendunud. Teiseks saab arst haigele midagi kirjutada, lootuses, et haige jääb sellega rahule. Kuid igal ravimil on terve rida kõrvaltoimeid, ka nende hind on päris soolane. Reeglina loevad patsiendid ka ravimite infolehte ja võivad päris ära ehmuda, kui saadakse teada kõigist näidustustest ja kõrvaltoimetest.
On olemas ka kolmas võimalus. Kuigi kõik tehtud uuringud on korras, siiski arst ütleb patsiendile, et kilpnääre on natuke nõrk või haige. Võidakse diagnoosida ka alaägedat või subkliinilist põletiku.
Mina arvan, et kõige õigem viis sedasorti vaevustega hakkama saada on nende võtmine " mõistusega". Abi on ka mitmetest stressi maandavatest tegevustest nagu joogaharjutused, paras füüsiline koormus jne. Hea tulemuse võime saada ka mitmetest psühhoteraapiavõtetest, näiteks kognitiiv-käitumuslik teraapia.
Loodan, et sain veidi selgust tuua keerukas küsimuses.
Head tervist soovides Madis Veskimägi

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.