Kõrvakohin 09.08.17 / Perearst

Külastaja küsib:

Tere

2010. aasta lõpus oli mul elus pingeline periood. Suurimaks mureks oli liigne ärevus. Pöördusin psühhiaatri poole, kes määras raviks antidepressante. Umbes nädala jagu tarvitasin Coaxili, kuid kuna see tekitas kõrvalmõjusid, määras arst edaspidiseks Zolofti. Jõudsin kahe päeva jooksul võtta kaks poolikut tabletti, kui märkasin, et kõrvadesse ilmus madal kohin, mida varem ei olnud tajunud. Lisan tajusin peas kuidagi raskustunnet ning olin maailmast justkui ära lõigatud. Lõpetasin ka Zolofti võtmise. Pöördusin perearsti poole, kes suunas mind kõrvaarstile, neuroloogile ja kardioloogile. Tuvastati kõrgvererõhktõbi. Kuulmisega oli kõik korras. Ka neuroloog ei leidnud ühtegi patoloogiat. Hakkasin tarvitama Nolipreli. Mingil hetkel kadus ärevus ära, kuid kõrvakohin ning peas olev raskustunne jäid alles. Mõtlesin tol hetkel kogu aeg enda tervise peale ja olin üsna mures. Lõpuks pöördusin uuesti psühhiaatri poole, kellelt sain teraapiat ja tablettravi (Ixel). Lõpuks kadus ka raskustunne peast, kuid kohin jäi alles. Kohin kõrvades ei valmistanud mulle aga erilisi probleeme, kuna kuulsin seda enamasti üksnes õhtuti enne magamaminekut täielikus vaikuses. Teadsin, et see ei ole kadunud, aga ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Lapsepõlves põdesin tihti raskekujulisi (mädaseid) kõrvapõletikke. Põletikke olen põdenud ka veel täiskasvanueas. Paari aasta vanuselt teostati kõrvas ka laseroperatsioon. Tehtud on ka ühe kõrva šunteerimine. Mürarikastes kohtades (kontserdid, lennukiga lennates) hakkasin pärast kõrvakohina teket kasutama apteegist ostetud kõrvatroppe.

Käesoleva aasta 1. juulil käisin ühel rokk-kontserdil, mis kestis 3 tundi. Olin üsna lava ees. Heli oli küll tugev, kuid kuna kõrvadesse see valuaistinguid ei tekitanud, ei tundnud ma väga muret. Sel korral ma kõrvatroppe ei kasutanud. Koju jõudes kuulsin ma vaiksemas keskkonnas kõrvades vilinat. Läksin magama ning hommikuks oli see kadunud. Alles oli madal kohin, mis on mul juba peaaegu seitse aastat olnud. Samas tundusid kõrvad kuidagi imelikud ning hakkasin mõtlema, et äkki tegin endale kuidagi tugeva müraga ikkagi liiga. Pöördusin kõrvaarstile, kes määras audiomeetria. Lisaks teostati tümpanomeetria. Mõlemad olid korras, kuid imelik tunne jäi endiselt kõrvadesse. Kõrvad tundusid kuidagi rasked ja ebamugavad olenemata sellest, et kõrvaarsti kinnitusel on kuulmise ja kõrvadega kõik korras. Mingil hetkel hakkasin tajuma ka seda, et kõrvakohin on justkui valjemaks läinud. Mingil hetkel kõrvadest nn raskustunne kadus, kuid nüüd tajun kohinat ka situatsioonides, kus see varem ei avaldunud (näiteks õhtuti natukene vaiksemas keskkonnas diivanil istudes, vaikselt telerit vaadates jne). Ma ei ole oma peast saanud mõtet, et ma võisin ikkagi selle kontserdiga endale liiga teha ja oma kõrvu kahjustada. Olen oma loomult olnud kogu aeg üsna ärev ja teatud mõttes ka depressiivne inimene. Sundmõtteid on mul raske peast saada. Tervis on mulle oluline ja iga väiksem kõrvalekalle häirib mind. Hetkel olen sellest enda hinnangul valjemaks läinud kohinast juba umbes kuu aega väga ärritunud. Muretsen ja mõtlen, et kas peangi nüüd niiviisi kogu oma elu edasi elama. Olen hakanud ka tinnituse kohta internetist lugema ja otsima (varasemalt ma seda ei teinud). Kas võib siiski olla, et kahjustasin müraga oma kõrvu nii, et eelnimetatud testid seda ei tuvasta? Või on see siiski pigem psühholoogilist laadi, et olen enda liigse muretsemise ja ärevusega tinnitust valjemaks teinud?

Lugupidamisega

Arst vastas:

dr Madis Veskimägi

Perearst

Tõstamaa Tervisekeskus

Tere !
Tänan usalduse eest. Kui erinevad spetsialistid on leidnud, et kõik on korras, siis nii ongi. Kirjutan seda, mis võib tunduda imelik. Kuid täiesti vaikses ruumis kuuleb enamus inimesi peas vähest kohinat, vilet- selle põhjus on normaalne vereringe, närvitalitus, lihaste-sidemete liikuvus jm. Võite teha küsitluse oma lähedaste ja sõprade seas- kõik nad kinnitavad seda. See kõik on normaalne ja seda ei panda tähele. Umbes nii nagu ei tajuta käekella, sokke jm. Tundub, et Teie probleemistik on seotud ühelt poolt sagedaste kõrvapõletikega, eks need jätavad oma jälje küll. Kirjelduse alusel esineb ka müratundlikkus, sellest pikem taastumine. Ja teisalt- liigne ärevus. Ärevuse suurendusklaas, kasutan seda väljendit, on asi mis teeb enamus inimesi haigeks. Normaalne ärevus ja mure on mõistlik ja vajalik, liigne aga mitte. Raske ennekõike inimesele endale ja tema lähedastele. Ei pea õigeks rahustite ja antidepressantide tarvitamist- elu ju alles ees. Nendel ravimitel on rodu kõrvaltoimeid, mis sageli võimendab algset probleemi, tekib niiöelda nõiaring. Usun, et selgitused, kasvõi see kiri siin, Teie arstide selgitused ja psühholoogi konsultatsioonid, eneseabi, aendustegevuse leidmine, müra vältimine on need, mis võimaldavad elada hästi ja tunda elust rõõmu.
Head tervist soovides,
Madis Veskimägi

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.