Mure 03.11.00 / Peavalu

Külastaja küsib:

Tere dr.Haldre,

Mind sundis kirjutama suur mure oma ema pärast. Ta on 54 aastane ning tal on 2 korda diagnoositud lülivaheketta väljasopistus, mis on mõlemad korrad vajanud ka kirurgilist sekkumist. Esimene operatsioon oli umbes 15 aastat tagasi ning teine umbes 2 aastat tagasi. Nüüd viimase pooleteist aasta jooksul on tal olnud pidevalt parema jala suremise tunne. Vahel on tal see ka nn. "alt ära kadunud" - õnneks ei ole ta selle tulemusel veel väga õnnetult kukkunud. Nüüd tegime ka uuringud, miks tal see jalg surnud on ning selgus, et üks lüli on tugevasti paigast nihkunud ning vahe teise lüliga on läinud väga kitsaks, mille tulemusel ta surub närvi kinni. Samuti hoiatati, et kui (kas iseenesest või mingi järsema liigutuse tõttu) see lüli veel edasi nihkub ning need närvid täiesti kinni kiilub, siis võib ta jääda alakehast isegi halvatuks. Oleme käinud mitmete arstide juures ning teinud mitmed uuringud. Selgeks saime niipalju, et see lüli on fikseeritud asendis, kui tema liigutab, siis lüli ei liigu. Vastavad arstid (käisime nii Tartus kui Tallinnas) ütlesid, et nemad ei saa midagi teha, kuna Eestis sellist operatsiooni ei tehta (selle lüli fikseerimine, et ta kindlalt ei liiguks enam ning ei kiiluks kinni närve). Ning põhimõtteliselt ongi ta nüüd ilma ravita. Kuid asi on ju väga tõsine. Olen ka kuulnud, et mujal maailmas sellist operatsiooni tehakse, kuid see on väga kallis. Kas on mingitki võimalust, kuidas teda aidata? Olen väga mures.

Ma vabandan väga, et see küsimus pole just peavaluga seotud, kuid ma ei oska enam ka kuhugi mujale pöörduda. Ehk saate mu ema aidata!