Mure 17.02.05 / Meestearst

Külastaja küsib:

Tere!!
Olen 19 aastat vana noormees. Pöördun teie poole tegelikult üsna tõsise murega. Olen endale teadvustanud seda, et põen tegelikult juba pikemat aega päris tõsiste toitumishäirete all. Juba väga varasest noorusest olen tegelenud tõsiselt spordiga. Seetõttu olen ka oma kehakaalu ja vormi enda jaoks alati väga tähtsaks pidanud. Arvan, et sellest ongi kõik mured alguse saanud.

Hakkan päris otsast peale. Kui ajas tagasi mõelda, siis olin ma umbes 14-15-aastane, kui minu ema otsustas käsile võtta oma kehakaalu. Ta otsustas minna kaalujälgimisse. Ta oli kogu sellest asjast väga lummatud, ta saavutas edu ja oli selle üle õnnelik. Kuigi minul oli kaaluga kõik korras, ei miskit üle ega puudu, hakkasin mingil põhjusel, võibolla isegi huvi pärast ka oma toidumenüüd väga täspelt jälgima ja toituma kaalujälijate toidumenüüde järgi. Sõin küll arvatavasti rohkem, kuid kui nüüd tagasi mõelda siis võibolla siiski liiga vähe, kuid usun et siiski normi piirides. Olin oma figuuri ja enesetundega rahul, kõik oli OK! See kaalujälgimise buum siiski möödus ja ma sõin mõnda aega edasi täiesti normaalselt.

Aeg läks edasi ning kujunes nii, et ma lõpetasin väga aktiivse spordi tegemise, liigutasin ja käisin jooksmas, kui ei teinud trenni enam tipptasemel. Keha oli aga harjunud suure koormuse ning suure kalorihulga põletamisega. Seega, kuna olin harjunud sportlase moodi sööma, siis mitte sporti tehes hakkasid juurde tulema kilogrammid ning figuurgi endale ei meeldinud. Olin umbes 16 aastane. Teadsin tervislikust toitumisest ja rohelise söömisest kaalujälgijate kaudu üsna hästi ning hakkasin täpselt neid nii öelda punkte ja asju lugema. Tahtejõuline nagu ma olen, ja et kiiremini tulemusi saada, sõin ma isegi kaalualanemisnormist pigem natuke vähem kui rohkem.

Kui nüüd tagasi mõelda, siis läksin ma selle kaaluhoidmisega kohe kindlasti liiale, ma hakkasin sööma järjest vähem ja vähem, olles ikkagi veel füüsiliselt aktiivne noor mees. Mehe kohta ikka tõesti vähe. Kalorites arvestades võibolla 1500-1700 kcal päevas, mõnikord vähemgi. Kuid sellest ei olnud veel vähe, sest eelmise kevade alguses, kui oli tarvis end rannavormi saada, hakkasin ma tõesti dieeti pidama. Sõin minimaalselt ja tegin päevas vähemalt 2 tundi füüsilist trenni. Suve lõpuks kaalusin ma 61 kg olles ise 178 m pikk. Sügisel hakkasin endale juba probleemi tõsiselt teadvustama, kui söömine oli ikkagi väga minimaalne, tavaliselt korralik hommikusöök ning siis päeval nipet-näpet. Sellist asja nagu lõuna ajal kõht korralikult mehe moodi täis ei ole juba pikemat aega olnud.

Nüüd on käes siis veebruari kuu ning organism on arvatavasti juba pikemat aega harjunud sellise nn säästureziimiga. Enesetunne on olnud juba päris kaua väga kesine, kehv töövõime, kõik käib ainult suure tahtejõuga. Ja halb asi on see, et mul on väga selline tunne, et ma olen ka sellise nn näljutamisega ka oma füsioloogilisele arengule takistuse peale pannud. Lugedes naisanoreksikute kohta, kellel lihtsalt areng liigvähese toidu tõttu seisma jääb, ega siis poistel/meestel teisiti pole!? Põhjus, miks nii arvan on see, et olles 19, saades kohe 20, pakutakse mu vanuseks maksimum 16-17. Viimasel ajal olen vanematega asja arutunud, just oma tervise seisukohalt. Arutanud, minu kehva enesetunnet jne, ei ole päris konkreetselt kõike ära rääkinud(olen lihtsalt vihjanud seda, et arvan, et olen liiga vähe söönud viimasel ajal ning sellest võibolla probleemid tingitud), (vahemärkus: ma ei ela vanematega koos enam).

Päris viimasel ajal olen ma nüüd ennast kindlalt käsile võtnud ja väga korralikult täisväärtuslikku toitu õigetes kogustes sööma hakanud. Olen mõistnud probleemi tõsidust ja on selge, et nii ei saa see enam jätkuda. Aga mulle teeb tõesti väga tõsist muret, et arvatavasti olen oma füsioloogilist arengut(kella) takistunud ning võibolla selle hoopis seisma pannud (täheldasin näiteks seda, et karvakasv jalgadel ja kätel on palju hõredamaks jäänud)(habe kui selline praktilselt puudub, vaid mõni üksik tumedam karvake lõual).

Minu probleem on kindlasti väga ainulaadne, sest poistel enamasti kaalu ja toitumisprobleeme pole, kuid tahaks tõesti saada nõu selle kohta, mida edasi teha, kas piisab ainult korralikust toidureziimist ja rikkalikult toidumenüüst. Kui füüsiline areng on takistatud, kas on mõjuvaid ravimeid, mis saaksid normaalse olukorra taastada. Olen kuulnud hormoonravist. Kas sellest võiks abi olla?

Olen tõesti väga mures, sest tegelikult tean väga hästi kui tähtis on hea tervis ja terve füüsis. Lihtsalt hirmus, kuidas olen endale järkjärgult sellist halba teinud, teadvustamata probleemi tõsidust!

Ootan kommentaare, soovituse, nõuandeid sellest, mis on minu seis ning mida võiks edasi teha!

Aitäh

Arst vastas:

dr Margus Punab

Meestearst

Meestekliinik Tartus ja Tallinnas

Keeruline mure ja hea, et olete veel õigel ajal muretsema hakanud. Soovitaksin kindlasti korralikku meestearsti külastada. Tegema peaks hormoonuuringud - sealt vaatama meessuguhormoonide taset ja regulatsiooni. Uuringute alusel saab astuda järgmised sammud.
Edu soovides
Margus Punab

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.