Tartu ülikooli teadlane Siret Läänelaid uuris koos kolleegidega Rootsist ja Hispaaniast, kuidas mõjub füüsiline aktiivsus ja istuv elustiil viljatusravi tulemustele. Teadlased vaatasid 128 inimest ehk 64 viljatut paari. Nende liikuvust ja passiivselt veedetud aega mõõdeti seitsmel järjestikusel päeval sammulugeri ja küsimustikega. Seejärel vaadeldi aktiivsuse seost viljatusega ning viljatusravi tulemustega.
Üldiselt nähti, et viljatusravi läbivad inimesed olid väheaktiivsed. Naised liikusid keskmiselt 173 minutit päevas ja mehed 170 minutit päevas. Võrdluseks toodi Rootsi elanikkonnast võetud kontrollgrupp, kus naiste keskmine päevane aktiivsus oli 456 minutit päevas ja meestel 376 minutit. Lisaks veetsid viljatusravi vajavad patsiendid rohkem aega istudes: naised keskmiselt 683 minutit päevas ja mehed 709 minutit päevas. Kontrollgrupi naised istusid päevas 486 ja mehed 497 minutit.
Võrreldes viljatuid paare, olid viljatusravi invasiivsemaid protseduure vajavad paarid füüsiliselt vähem aktiivsed kui need, kes vajasid rasestumisel vähem abi. Füüsiline aktiivsus ja istudes veedetud aeg ei mõjutanud aga viljatusravi protseduuride õnnestumist.
Edendab kehakeemiat
Teadlased järeldasid, et paarid, kes vajavad viljatusravi, kipuvad olema vähem aktiivsed ja istuvama elustiiliga kui normaalse viljakusega isikud.
Uuringu üks autoritest Siret Läänelaid sõnas, et füüsilise aktiivsuse mõju võib olla nii lühiajaline kui ka pikaajaline. «Seega on tõesti nii, et füüsiline aktiivsus võib mõjutada viljakust terve reproduktiivea, kuid loomulikult tuleb võtta arvesse ka vanust, sest selle mõju viljakusele on suur. Samuti võib füüsiline aktiivsus mõjutada ka paaride viljakust vahetult enne rasestumist,» nentis Läänelaid. Kindlamaid soovitusi teadlane füüsilise aktiivsuse osas pereplaneerimise eesmärgil anda ei saa, sest teadusuuringud selles valdkonnas ei ole veel piisavalt tehtud.
Varasemates uurimustes on võrreldud erineva füüsilise aktiivsuse tasemega viljatusravi läbinud naisi ning on leitud, et aktiivsematel naistel on suurem tõenäosus rasestuda ning suurem tõenäosus lapse sünniks, rääkis Läänelaid. «Näiteks mõõdukas füüsiline aktiivsus võib mõjutada naiste hüpotaalamuse ja ajuripatsi tööd, ergutades munasarju tootma naissuguhormoone, näiteks östrogeeni, mis on vajalik ovulatsiooni toimumiseks,» tõi ta välja. Samuti on leitud, et naissportlastel, kellel on füüsiline aktiivsus väga kõrge, toimuvad hormonaalsed muutused ning see võib nende viljakusele negatiivselt mõjuda. «Eestis läbi viidud, veel avaldamata uurimistöö tulemustest selgus, et füüsiliselt aktiivsematel viljatutel naistel saadakse hormonaalse stimulatsiooni tulemusel rohkem munarakke ning seega ka embrüoid kui vähem aktiivsematel naistel, mis tähendab, et füüsiline aktiivsus võib positiivselt mõjutada viljatusravi tulemuslikkust,» seletas ta.
Kvaliteetsem sperma
Teadustöödest on selgunud, et keskmise füüsilise aktiivsusega meestel on parem spermakvaliteet, võrreldes väga madala või väga kõrge aktiivsusega meestega, ning neil on suurem tõenäosus saada tulevikus isaks. Füüsiline aktiivsus võib Läänelaidi sõnul mõjutada paaride rasestumise võimalusi tänu võimele reguleerida organismis energia tasakaalu ja mõjutada kehamassi indeksit, ehk väga ülekaalulistel ja alakaalulistel inimestel on rohkem probleeme viljakusega ning lapse saamisega. Näiteks ülekaalulistel meestel võib sperma hulk olla väiksem, võrreldes normaalkaalus olevate meestega. «Samuti suurendab mõõdukas füüsiline aktiivsus antioksüdantsete ensüümide avaldumist kogu kehas, ehk paraneb ainevahetus organismis ning see võib mõjutada paaride viljakust ja viljatusravi tulemuslikust,» seletas Läänelaid.
Lisa kommentaar