Stress 980 teemat   1 306 postitust foorumis

Lisa vastus

Jumal küll, kui väsinud ma elust olen...mind ...

Autor: eluenergia otsas 08.12.07 17:02

Jumal küll, kui väsinud ma elust olen...mind ei aita ükski antidepressant...ainult rahusti suht-tugev doos parandab mõneks ajaks enesetunnet...hr. Ennet soovitaks oma harjutusi teha, aga mul pole üldse jaksu...ainuke mõte on see, et saaks kuhugile pikali heita ja igaveseks uinuda...sealjuures olen pool aastat juba Paroxetini tarvitanud...varem ka 4 kuud Zolfti

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: Eve   10.12.10 10:43

ei taasta nad midagi,...olen erinevaid AD-sid krõbistanud...peavalud jäid vähemaks ja hirmutunne ka vähenes mingiks ajaks...aga teha ikka midagi ei tahtnud...nii kui koju töölt jõudsin, nii magama end keerasin...energait taastavad võib-olla hoopis mingid vitamiinid või mineraalained, mille puudus organismis võib olla

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: Eve   11.12.10 19:56

Kõik inimesed on ebausaldusväärsed, silmakirjalikud ja kasuahned...sealhulgas ka psühhiaatrid ja psühholoogid...eriti viimatinimetatud...aga nii kaua kui nad bensodiazepiinide retsepti kirjutavad, võin ma neid taluda...nood ravimid võiksid muidugi käsimüügis olla, et ma ei peaks arsti visiidi eest tasuma ja aega raiskama...aga mis teha - et neile see visiiditasu kurku kinni jääks.

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: Lija   12.12.10 12:43

Püüa tasapisi hakata muutma oma mõtlemismalle. Alusta tänulikkusest. Püüa olla tänulik ka kõige väiksema asja eest, mis olemas. Usu

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: Reili   15.12.10 14:51

Tere...mul on üks jutt selle kõige peale...
Täpselt 2 aastat tagasi sügava depressiooni... mul olid ärevushood, paanikahood, obsessiiv.kompulsiivne häire, no tundus, et hallutsinatsioonid olid ainukesed, mida mul veel ei olnud...
Kõige tagatipuks oli mul veel 6kuune beebi, kelle eest pidin hoolitsema...Enamusaja ma ei tahtki teda, peaaegu igapäev mõtlesin, et annan ta ära, et tal oleks minuta parem...kartsin, et lähen hulluks ja teen talle midagi....ja tulidki mingid idiootsed mõtted pähe lõpuks, mida kutsutakse sundmõteteks....neid on praegugi vahest, aga olen õppind neid läbi mõtlema ja nn '' prügikasti viskama''....
tavaliselt ei saand ma magada, tõusin öösel nt kell 3 üles ja enam ei magand või siis tahtsin magada ja enam mitte üles tõusta...ei taht last rinnaga enam toita, ei taht teda sülle võtta, ei taht midagi...nutsin enamus ajast, et miks ma nii mõtlen, et mis ema ma olen, et kellegil pole mind vaja...
ja kõige nõmedam oli veel see, et kui ma kellegile tahtsin südamelt öra rääkida, naerdi, et loll olen, et mõtle teisisti...hea üelda eks...
kui lõpuks psühhiaatri juurde läksin, ei saanud ka tema enam aru, kas olen adekvaatne või mul juba luulud...tagant järgi ütlesin talle, et olin küll adekvaatne. aga lihtsalt nii üliärev, et ma ei saand enam midagi aru eriti...
ma vihkasin oma elu, ennast oma last , kõike ja kõiki...
Psühhiaater kirjutas mulle igasugu asju, küll rahusteid, küll skisofreenikute rohte...proovisime kõike, ja mulle tundus igapäevaga, et läheb aina hullemaks...lõpuks leidsime Paroxetini, see oli minule sobiv ravim...
esimesed pool aastat ei muutunud midagi, aga nüüd, kus sellest on kaks aastat mõõdas, tunnen, et olen peaaegu terve...kindlasti täitsa terveks ei saagi, see jääb alatiseks mu hinge närima, et mis see oli, kuidas ma sain oma lapsest nii mõelda jne...
Vähehaaval tuli eluisu tagasi, tõusin hommikuti üles, mõtlesin, et täna tuleb ilus päev, ilusam, kui eile...
õppisin psühholoogi juures end lõdvestama, sain õhtuti magama jääda, läksin tööle, otsisin tegevust, õppisin oma mõtteid mujale viima...
Eks vahest tuleb ka nüüd halvasi päevasi ja eluisu kaob ära, aga kellel seda ei oleks, tahaks näha inimest, kellel on iga päev hea olla....
Inimene, kes saab ise ka aru, et tal depressioon on, võiks ikkagi arsti poole pöörduda...ei pea kohe ravimeid võtma, on igasugu alternatiive, näiteks psühhoteraapia...
minu tutvusrindkonnas on kahjuks olnud palju enesetappe...kahjuks ei old ma depressioonist, kui haigusest teadlik, ehk oleksin saand aidata...
ikkagi tuleks pöörduda inimese poole, kes seda õppind või seda ise kogend...
Ühesõnaga tahan üelda inimesed, et osake abi küsida ja ärge kuulake inimesi, kes ei tea asjast midagi või on ise hetkel samas olukorras...sealt ei tule head...ma tean, et on lihtne öelda, et mõtle teisiti või saa üle, ag atean ka, et depressioonis olles ongi kõik negatiivne ja pole mingit isu teisiti mõelda ja kui üks loll veel takka kiidab, et nii ongi, siis kaugel see lõpp siis enam on....
Lõpetage suhtlemine negatiivsete inimestega, iga negatiivne lause jõuab 3 korda kiiremini sinuni, kui positiivne...telekas on kõige hullem...tapmised, röövid, segased jne. ..kui nüüd järele mõelda, siis palju sa näiteks reporterist positiivset kuuled...
pane oma väsin aju tööle tagasi ja näed aja möödudes, et kõik ei pruugigi enam nii õudne olla...
ehk läheb aasta, ehk kaks, see ei juhtu ülepäeva...sa vajad aega, aega ja veel kord aega...
Olge tublid...

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: Reili   15.12.10 15:05

...ja mis mul ütlemata jäi...
Mu pisitütar on 2,5 aastane...ja armastan teda kõige rohkem siin maailmas...olen saand tagasi võime armastada ja tunnen, et teen selle 2 aastat kõik tagasi, mis mu elust justkui pühitud on....
Ärge kunagi andke alla...

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: magus uni   29.05.11 14:34

magan päeval öösel ikka väsinud muhahahaha

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: v55@hot.ee   02.08.11 16:00

Suur tänu Piretile, L.Tammele jt.julgustavate sõnade eest. Tarvitan 3-ndat kuud esimest korda elust antidepressanti Cipralex . On olnud igasuguseid aegu ning loodan samuti , et serotoniini tase või hulk mu ajus tõuseb , et saaksin veidikenegi " kõrvalist toetust " , et ise endaga hakkama saada. Ma väga sooviksin lugeda positiivseid kogemusi , kui kellelgi neid on, palun jagage neid meiega.L.Tamm, Teie võiksite mulle isegi ülaltoodud aadressil kirjutada.Olen kogenud, et terve inimene ei suuda haiget mõista.

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: e   11.08.11 17:09

antidepressandid ei taasta energiat....ainult et masendus asendub ükskõiksusega ... kõigest on pohh....võõrutusnähud on jubedad....nädalate viisi käib pea ringi, iiveldab, hirmuhood....

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: kõige kurvem, et polegi ühtegi inimest...vastuseks   30.08.11 20:09

Ma ei tea kes sa oled aga tahtsin vaid öelda, et kirjeldaksin oma seisundit täpselt samade sõnadega, nagu copypaste min seisundist. Ega siin head pole midagi, kuid natuke soojendav on teada, et ma polegi ainuke paadis. Virelen oma 10 aastat melanhoolia ja allasurutusepaadis, arsti juures pole käinud ( põhjuseid erinevaid). küll aga võtan anait, unerohtu ja teen trenni, mis parim !On möödas aasta sinu kommentaarist, kas oled saanud abi ?

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: evele ja kristole küsimus   29.09.11 17:25

aga mis siis juhtus? võtsite rohud sisse ja mis edasi sai? ärkasite nagu tavaliselt hommikul üles või haiglas?

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: Agne   02.10.11 16:15

Olen grupi peal. Lapsi ma ei saa. Kolisin maale talusse üksi. Isa tassib külmutuskappi toitu, ema ostab riideid. Juurikaid kasvatan ja mesilasi pean.Mina kogun raha silmaoperatsiooni jaoks, lühinägelikkus. Tahan isa autoga sõitma hakata, see ongi minu elu mõte praegu. Prillid segavad ja läätsed ei sobi.Olen liiga palju lugenud ja õppinud...

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: Agne   02.10.11 16:26

Päevad magan maha, tihti. Öösel kuulan muusikat ja kütan pliiti ja tantsin üksi talus... Jõuab ka tööd teha mõni päev ja siis jälle magama. Nohu on põskkoobastes, ei tea mingit ravi...

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: eve   17.10.11 13:55

midagi ei juhtunud.....öösel äraksin üles, oksendasin natuke ja magasin edasi....hommikul läksin tööle....liiga vähe võtsin....oleks rohkem tulnud võtta ja õhukindel kilekott pähe siduda - oleks juba ammu rahus puhanud selle p.sa talumise asemel siin

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: kaire   17.10.11 18:57

et siis see staff ajab veel oksele ka? ma mõtlesin,et võtad rohud sisse keerad magama ja lihtsalt ei ärka enam hommikul... ideaalis võiks vähemalt nii olla.

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: kairele   19.10.11 11:04

noh, kui piisavalt võtta, siis vast ongi...kui liiga vähe võtad (nagu mina), siis mingil ajal ärkad ja muidugi oksendad, sest mürgitus ikkagi on...

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada