Tervislik toitumine 865 teemat   948 postitust foorumis

Lisa vastus

Olen see 97-kilone suhkrusõber, kes nüüd ...

Autor: Kaalulangetajale 02.01.04 11:46

Olen see 97-kilone suhkrusõber, kes nüüd aasta hiljem kaalub jälle 97 kilo -- aga ma olen nüüd 8 kuud rase. :-)

---kaaluja;lgimine programmist 100%selt kinni pidamata ajab teid yhel hetkel hulluks.

Nagu ma ütlesin, see polnud kaalujälgimine, mida ma tegin, vaid mingi oma leiutatud dieet. Aga hulluks minemise moment tekkis minul ka, umbes paar-kolm kuud pärast alustamist. Eriti räigelt tuli see välja ühel sünnipäeval, kus oli tort laual. Puuviljad olid samuti olemas, õgisin neid näost sisse nagu mahtus, aga seal oli ikkagi TORT -- ja ma teadsin, et ma ei tohi seda võtta, see on minu jaoks keelatud, aga ma nii hirmsasti tahtsin, et see tordi järele õhkamine rikkus mul igasuguse peotuju ära. Ja siis tekkis viha teiste inimeste vastu, kes võisid seda vabalt süüa -- miks nemad võivad ja mina ei või???? Ja veel tekkis häbi, et kui ma nüüd ikkagi tüki võtan ja söön, siis näevad kõik, kui "nõrk ja tahtejõuetu" ma olen, ja ma ei tohi marki teiste silmis alla lasta, sest mis nad siis minust mõtlevad. Noh, tegelikult nad ei mõelnud midagi. Asi lõppes sellega, et ma ikkagi sõin peo lõpuks paar järelejäänud torditükki ära, läbisegi häbi ja vihaga. Ja keegi ei vaadanud viltu. Ja paksuks ma sellest ka ei läinud.

Kui ma hiljem selle kogemuse üle järele mõtlesin, siis tuli mulle pähe paralleel hoopis ühe teise asjaga: nimelt puritaanlusega, mis keelab inimesele üldse igasugused ihulikud lõbud ära. Ja ma sain aru, mispärast puritaanid on nii verised teiste inimeste vastu, kes nende religioonist ega elukommetest kinni ei pea. See on seesama meeletu kadedus ja viha (mina ei tohi ja nemad, kurat, teevad!!!), häbi olla nõrk ja soov näidata ennast pühakuna (ma ei tohi nii madalale langeda, et ma teeksin sedasama, mida teised inimesed teevad), ja tohutu füüsiline ebamugavus ja rahuldamatus veel selle juurde.

Minul oli sellest kogemusest nii palju kasu, et see näitas mulle, kes ma olen ja mida ma mõtlen. Ja samas võttis ka pinge maha -- tuli teadmine, et ma EI PEA olema pühak, ma TOHIN olla nõrk, ma TOHIN olla loomu poolest magusaõgard, keegi ei pane mulle seda pahaks. Ja teadsin ka seda, et too suhkruhimu on tugevam kui mina, ja kui ma üritan üksi ilma abita, ainult oma tahtejõu varal seda ohjes hoida, siis on tulemuseks verine puritaanlus. :-) Sellest pole teatavasti tuhkagi kasu, ei mulle ega teistele -- no keda see aitab, kui ma kogu aeg vingus näoga ringi käin ja teistel tordisööjatel oma kihvtiste märkustega isu ära rikun? ;-)

--- ilma motivatsioonita inimesed tavaliselt asjadega hakkama ei saa.
--- Ma ei tea, millal ja miks see juhtus, aga kolme aastaga olen muutunud eluro/o/msast noorest tydrukust vanaks, kuigi saledaks, va'sinud naiseks.

Äkki oli saledus sinu jaoks lihtsalt vale motivatsioon? Kui see sul nüüd käes on ja sa pole selle üle õnnelik, siis polnud see järelikult see, mida sa tahtsid. Ma pakun, et sa tahtsid saleduse abil omakorda midagi muud saada -- näiteks õnnetunnet -- ja kui seda soovitud asja ei tulnud, siis oligi kööga...

Minu kaalulangetamise motivatsioon oli lapsesaamine -- ma pidin kaalus alla võtma, et üldse rasedaks jääda, kuna hormoonid ja rasv on omavahel ülepeakaela seotud ja mõlemad olid mul kõvasti tasakaalust väljas. Aga veel huvitavam kogemus oli mul lapsesaamise enese motivatsiooniga -- olin seda mitu aastat tulutult üritanud ja täielikku masendusse langenud, kuna mul oli tunne, et ma pole täisväärtuslik naine, kui mul ei õnnestu ise omal jõul titte teha. Noh, umbes et olen invaliid ja ülepea millekski kõlbmatu. See tunne oli ka, et olen poolik, kui mul last ei ole -- justkui annaks laps mu olemasolule mõtte ja ilma selleta oleks mu eksistents siin maa peal täiesti mõttetu. Ja siis juhtus selline huvitav lugu, et mõni kuu enne rasestumist panin tähele, et mul on üldse igasugune titetegemise motivatsioon kadunud -- lasen lihtsalt inertsist edasi, ilma et isegi teaksin, mispärast. Aga ega mul sellest vanast motiivist kahju ka ei olnud. See tundus järsku väga kehva motiiv ja mul oli päris hea meel, et ma sellest lahti sain. Sest nüüd oli mul tunne, et ma olen päris terviklik inimene ka ilma emaduseta -- mul pole ühtegi juppi küljest puudu, kui mul last ei ole. Ja laps ei tee mind täiemaks ega inimesemaks, kui ta ka olemas on. Noh, ja nii see motivatsioon kaduski tont teab kuhu... ja mõni aeg hiljem oli laps järsku tulemas. :-)

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada