Tervislik toitumine 865 teemat   948 postitust foorumis

Lisa vastus

aitäh vastukaja eest. selle nimel ma siin ...

Autor: njahh 22.04.05 13:40

aitäh vastukaja eest. selle nimel ma siin vist käingi.. et tunda end kellegi keskel :)
tegelikult lugu selline, et tunnen end piisavalt analüüsimisvõimelisena, et retk psühholoogi-psühhiaatri juurde näib üleliigsena. pealegi.. mu emotsioonid-tunded-mõtted ja soovid on niivõrd kiiresti vahelduvad, et tükk tegemist neile ise jälile jõudmisega, rääkimata siis püüdest kellelegi teisele midagi selgeks teha. olen kuulnud, et psühhiaatrid oskavad esitada õigeid/vajalikke küsimusi, kuid siiski tekib väike trots, et nad tegutsevad teatud malli järgi ja minu sisse ju siiski ei näe. nii nagu soovin, et nad näeksid. imesid ju ei sünni. lahterdavad mu "söömishäirete" klassi ja seejärel hakkavad järgima mingeid kindlaid nö reegleid, et mind ümber programmeerima.
mitte et mul midagi psühhiaatrite vastu oleks.. kohe kindlasti mitte. kohati endalgi tekkinud soovi selles vallas külge lüüa, et aidata inimesi. sest paljud saavad abi. kuid miskipärast tundub, et mind ennast see ei aitaks.
muuseas.. eelmisele kirjutajale.. Sul on tuline õigus.. püüan tõesti abi leida. saen selle teema kallal iga päev. see ongi põhjus, miks siin käin. kõige rohkem vast nõrkusehetkedel, kui ees tume maa. siis ongi ju vajadus abi ja toetuse järele :) ja mingil kummalisel viisil see aitab.
aga miks ma siis nõustajalt abi ei otsi? seda siis mitmel põhjusel (tegelikult olgu kohe ära õeldud, et ma ei ole seda mõtet sugugi lõplikult peast välja visanud. ehk ootangi õiget aega). esiteks seepärast, et kardan end haletsema hakata. tundub tobe, kuid olen avastanud, et kipun sageli enesehaletsuse taha varjuma, et oma söömishoogudele "luba anda". kardan ehk "õpitud abitust".
teiseks tunnen, et hakkan tohtrit rohkem kui oma sisetunnet usaldama ja nii satun omakorda ummikusse. tema ju minu sisse ei näe ja nii nagu varemgi mainisin, tegutseb teatud punktide järgi; mina aga pean usaldama oma sisetunnet. et mis tundub õige ja mis vale. pealegi.. arvan enda kohta päris palju teadvat.. millest üks või teine tingitud, kuid tunnetest on juba raskem jagu saada. arvan, et psühhiaater jagaks mulle samasugust informatsiooni, mis mul endal juba olemas on ja ütlebki, et edasi pean ise tegutsema. eks olengi sealmaal, kus tuleb lihtsalt tegutseda.
tahan õppida uusi söömisharjumusi. alustasin uue tööga, kus kõik uus ja tunnen, et see on hea vahend selle realiseerimiseks. võitlen mõtetega.. et piiramisega mitte liiale minna jne, kuid tunnen end liikuvat. vajangi eelkõige lihtsalt väikest toetust.. jah.. võhivõõrastelt,. väikest tõuget, et jälle edasi minna, kui pind jalge alt kaob.
elu.. sul on täitsa õigus.. ükski kumm ei veni lõputult.. seepärast ma olengi söömishäire sasipuntras ;) olge tublid mu uued sõbrad :)

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada