Tervislik toitumine 865 teemat   948 postitust foorumis

Lisa vastus

Olen ka tõenäoliselt buliimik, sümptomid ...

Autor: samasugune 09.03.05 18:36

Olen ka tõenäoliselt buliimik, sümptomid on samad. Aga ma pole seda mitte alati olnud. 5 aastat tagasi olin muretu parajalt paks tütarlaps - elasin kiiret üliõpilaselu, sõin, pidutsesin muretult. Sõpru oli palju, noormeestepoolset tähelepanu aga mingil põhjusel vähem kui mu ilusatel saledatel sõbrannadel. Mul oli küll õnneks paras trump - oma poiss - nii et sain öelda, et mind ei huvitagi teised kutid. Mnjah, aga ikkagi oli kuidagi mõru tunne kui meesterahvaste pilgud alati sõbrannadel peatuvad. Ja kuigi mul oli ja on palju sõbru ka vastassoo seast, siiski ei kippunud mind keegi ihaldavalt vaatama - kuigi kiideti mu rõõmsat meelt ning naljasoont. Tõenäoliselt kõige rohkem häiris siiski see, kui nägin oma poisi pilku - ta ei öelnud küll midagi, aga valus oli taibata, et välimusel on siiski teatud tähtsus.
Siis ühel hetkel tulid kaalujälgijad. Kuna mu tahe oli suur, siis hakkasingi ladusalt kaalu langetama. Ma arvan, et need ajad olid kõige paremad mu elus - päev-päevalt liikusin parema tulemuse poole - ning elurõõm lõi minus keema. Ühel hetkel märkasin, et mehed naeratavad mulle, oma poisist rääkimata, kes ei jõudnud ega jõudnud mind ära vaadata. Hakkasin kuulma komplimente, see oli täitsa uus asi. Ja kui lõpuks vanad kottis riided välja vahetasin, siis olin täiesti keeletu oma peegelpildist, sest see oli lihtsalt fantastiline näha, et riided on mu seljas nii kenad ning mu endisest töntsikusest polnud jälgegi.
Muidugi oli mul väga hea ja ma lausa särasin ning lendasin ringi, pidevalt tundus mulle, et kõik on nii hästi, nii hästi...
Ma arvan, et olin olnud kaalujälgija umbes kaks aastat, kui järjest rohkem hakkasin kadestama neid, kes sõid kartulisalatit ning kooke piiramatus koguses, kes sõid juustu, nii et kõht punnis ning sõid pizzat just niipalju kui tahtsid... Siis ma hakkasingi mõtisklema, et igal asjal on hind, et minu fantastilise välimuse hind on toidukoguste piiramine. Probleem tekkis sellest, et mingil põhjusel hakkas vaikselt mu ind kaduma, üha sagedamini ei suutnud enam liigsetest suutäitest keelduda ning toit hakkas iga päevaga rohkem maitsvam tunduda. Küll võtsin appi kaalujälgijate toiduretseptid, püüdsin end ahvatleda sööma varem vaimustavana tundunud lahjemaid toite, aga ei suutnud end enam petta. sest olgem ikkagi ausad - kaloririkkamad toidud on maitseomadustelt siiski märgatavalt paremad.
Nojah, ja siis ma mõtlesingi, et elus tuleb teha omad valikud, ning et kui ma ei suuda loobuda heast maitsest, siis tuleb mul lihtsalt leppida, et olen taas kopsakam. Aga vot, seda ma ei osanud küll kuidagi ette aimata, et mu silmad ei suuda paksema minaga enam leppida. Mu peegelpilt ajas mind kabuhirmule ning ma ei suutnud iseennast enam vaadata. Hirm kadus kui olin suutnud end taas oma ideaalkaalu viia. Siis olin äkitselt jälle rõõmus inimene. Nii umbes pooleks aastaks. No ma ei pea vist pikemalt kirjutama, mismoodi sellest saadik on toimunud pidev võitlus kaalulangetamise ning söömisiha vahel. Küll olen mõelnud, et löön käega, ning söön rahulikult, mida tahan. Aga nii kui 4-5 kilo juurde tuleb, nii saan shoki end vaadates ning tekib meeletu paanika - ma olen masenduses, et olen kaotanud tahtejõu, olen masenduses, et ei saa süüa niipalju kui tahan, olen masenduses, et ma ei näe väljapääsu...
Ma ei teadnud varem, et on võimalik lahtistite või oksendamise teel sisseahmitud toidukoguseid vähendada. Jube küll, aga mingist naiste foorumist sain sellest teada ning paanikas olles proovisingi - ja tulemused olid jahmatavad. Põhimõtteliselt ju saab süüa, palju ja mida tahad ning kaal ei tõuse?!!? Sel moel olen elanud siiani, aga ma võin kinnitada, et see pole mingi elu.
Kaalujälgimine õpetas mind toidukoguseid jälgima ja toitu valima, nüüd ei saa ma sellest enam lahti, mu normaalne elu on rikutud, olen pidevalt hirmul, et võin oma normaalsest kehast jälle ilma jääda või piinlen seetõttu, et ühest tükist tordist jääb lihtsalt minu jaoks väheks. Ma ei taha enam nähagi porgandit või peeti. Tahaks olla tagasi normaalse psüühikaga inimene, keda ei morjendaks kehakaal - aga küllap on liigselt meeles need muutused, mida tõi mu kaalukaotus minus eneses esile. See on täielik katastroof. Muidugi pöördusin lõpuks psühhiaatri poole, aga mingil põhjusel ei suuda ta läbi murda mu mõttemudelit korrastama. Ma ei ole õnnelik olnud juba väga kaua, ma ei suuda oma väärtushinnangud enam õigeks keerata - ei aita teraapia, ei antidepressandid. Õnneks on mu kõrval mu abikaasa, kellega oma parematel päevadel kohtusin ning keda mu paksenemised ei häiri. Kogu rike on minu enda peas!
Sageli mõtlen, et parem kui ma poleks sinna kaalujälgijatesse läinud...

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada