Tervislik toitumine 865 teemat   948 postitust foorumis

Lisa vastus

Vastan paarile küsimusele: Olen 165cm pikk ...

Autor: murelik 21.05.04 14:40

Vastan paarile küsimusele:
Olen 165cm pikk ja hetkel arvatavasti kaalun juba 48-50kg. Eelmine neljapäev näitas kaal 45,4kg. Aga sellest ajast alates on ikka hoogusi palju esinenud ja keha kuidagi tunduvalt paisunud.

Aga ma ei saa aru, miks ikka nurisetakse ja öeldakse, et mine arsti juurde - MA JU KOSUN, SEDA KÕIK KA TAHAVAD!!!!Nad peaksid ju siis õnnelikud olema!!!!

Ja kui arsti juurde lähen, siis ta vaatab mind ja mõtleb, et mis see trullakas siin teeb, ta ju normaakaalus(selleks ajaks juba kindlasti, sest kuhu selline meeletu õgimine ikka viib).

Jah tean, et mõned tahavad öelda, et mul on psüühikaga probleeme ja see vajab ravimist......

Kui käisin kohaliku psüholoogi juures, siis ta ütles, et mul on puudu tunnustamisest. Ja ma olen ise tasapisi hakanud selle üle juurdlema, et äkki ongi. Mäletan, et kui noorem olin ja keskkoolis käisin, tunti mu üle uhkust, kui lõpetasin klassi heade hinnetega ja hiljem kõrgkoolis kui lõpetasin kiitustega ja sain tänukirju. Ma elasingi toll hetkel vist selle nimel, et olla parim hinnete ja teadmiste alal.
Muidugi eks ma ikka kadestasin neid, kes olid minust peenemad ja küll ma siis andsin endale lubadusi, et hakkan vastu oma tahtmist sporti tegema ja vähem sööma. Aga lubadusteks see kõik jäi. Vähemalt keskkoooli piires ja kõrgkoolis kahel esimesel kursusel.

Ja minu teekond salenemisele algas nii:
Kõrgkooli viimasel kursusel sai mulle lõpuks selgeks ja eks ikka öeldi ka, et ma võiks sporti teha ja siis saan oma priskest tagumikust lahti ja kõht kaob ka eest ära.
Sporti mulle teha ei meeldinud ja nii ma siis ükspäev otsustasin, et hakkan toitumist muutma ja see oli selline lihtne süsteem: hommikul puder ja banaan, lõunal supp ja leib, õhtul leib ja jogurt. Jätsin ära kõik saiakesed ja muu magusa. Ja nii ma siis toituma hakkasin. Mõtlesin, et kui see ka ei aita, siis ei aita midagi. Ja lõpuks hakti mulle ütlema, et sa oled alla võtnud jne.

Lõpetasin kooli ja tulin kodulinna tagsi. Ja siis hakkas mu õde ennast näljutama. Muutus väga kõhnaks ja nägi välja nagu mingisugune vare. Lõpuks tabas teda buliimia. Ja siis juhtus minuga ka see, et koos sõime kõhud ääreni täis ja siis läks õde oksele ja siis tekkis mul ka selline süümepiin, et kui juba minu ilus õde (õde kiideti tavaliselt vanemate poolt pidevalt, et too näeb nii kena välja ja ta võiks missivalimistele minna ja modellindust proovida) nii teeb, siis minusugune peaks ju ka kõik välja oksendama.

Lõpuks sai õde sellest üle, kui ta poiss tekkis ja ta muutus taas normaalseks ja toitub siiani kenasti.

Aga mina sattusin kõigest sellest nii vaimustusse.
Meeldis kõik see, et sain kanda ilusaid riideid, mis peamine selliseid moekaid mida kõik minusugused ja minus nooremad tüdrukud.
Hakkasin oma toitumist ikka kärpima ja kärpima, kuni lõpuks jõin ainult puljongit ja siis sõin veel näpuotsaga hapukoort ja suhkurt. Tööjuures jõin ainult ühe suure kruusi kakaod ja kõik. Aga siis hakkas midagi imelikku juhtuma. Ma hakkasin mitte söömisest juurde võtma. Ostsin isegi number suuremad teksad. Ja siis muidugi ema kommenteeris ka seda, et olen omale juba number suuremad teksad ostnud. Sattusin kõigest sellest ahastusse. Käisin perearsti juures ja too ütles, et kui ma nii edasi toitun, et ainult puljong ja vesi, et siis jääb kogu see vesi ka minu sisse ja lähen ikka aina paksemaks ja paksemaks. Mäletan, et toopäev sealt ära minnes ma ainult nutsin meeletult.

Kogu maailm oli nagu kokku varisenud. Aga lõpuks sain teada, et kaalujälgijatega on võimalik liituda ja nii saan tagasi normaalse toitumise - seekord tähendas see seda, et õpin taas sööma.

Alguses toimisin nagu ette nähtud. Sõin oma punktid täis ja esimesel korral kaal tõesti tõusis, sest üle pika aja sai mu keha toitu. Lõpuks hakkas aga kaal langema ja langes pidevalt. Siis hakkasin aga ettenähtud päevanormist vähem sööma, sest hakkasin uusi eesmärke seadma, et saada veel rohkem peenikesemaks. Hakkasin ka meeletult trenni tegema - jooksin, jõusaalid ja aeroobika.

Ja kaal langes juba nii palju, et rühmajuht ütles, et ta ei võta mind enam vastu jne....

No nii ma olen siis omal käel jätkanud ja kogu mu elu ongi üks suur punktide arvestamine ja........hoogsöömised.

See on lühike kokkuvõte sellest, mis on olnud ja mis on nüüd.

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada