Tervislik toitumine 865 teemat   948 postitust foorumis

Lisa vastus

Seisukoht selline, et tahan ise kuidagi hakkama ...

Autor: murelik 17.05.04 14:18

Seisukoht selline, et tahan ise kuidagi hakkama saada. Aga tean, et pean abi otsima, sest nii lihtsalt enam ei jõua.
Aga täna hommikul või õigemini juba eile öösel hakkas tohutu õgimine ja kui juba öösel nii läks, siis polnu hommikul ka mingit tuju enam ja hakkasin aga hapukoort ja leiba õgima ja suhkurt ja moosi ja sinki ja...........Siis panin ennast ruttu riidesse ja läksin tööle. Tundsin täielikku läbikukkumist - uus nädal alanud ja minu kohe kehvasti - suure õgarlusega. Ja äkki turgatas pähe mõte, et prooviks oksendada, et äkki läheb kergemaks ja.....Jõudsin tööle ja läksin kohe WC sse ja ega suurt midagi välja ei tulnud - kahjuks!!!
Nüüd ei tea mida jälle teha!!!!!??????????? Kõige rohkem kohutab mind see, et kogu aeg räägitakse, et keha on nüüd säästureziimil. Juba sellepärast tegelikult ei julge ma süüa mõnipäev peale juurvilja mitte midagi. Aga nii kui paar päeva ainult porgandit olen närinud - umbes 2kg päevas, siis lihtsalt tuleb nii meeltu isu muude asjade järele, et ühest viilust leivast saab pärast päts ja järgmine ja..........Appi!!!
Mis ma nüüd siis jälle teen? Et kõik tasa teha pean jälle nälgima - tegema homme ühe veepäeva ja siis tahaks ka kolmapäeval ilma söögita olla, aga niikau ma vastu ei pea.
Ei julge ennast see nädal üldse kaaluda, sest 1 kg on ju jälle juurde tulnud. Ja kui niisuguses tempos edasi läheb?????

Õgarlus algab kuidagi nii: võtan viilu leiba ja mõtlen, et sellega see asi võiks piirduda. Aga see maitse on niivõrd hea, et mõtlen mis selles ikka halba on, kui võtan järgmise viilu ja siis järgmise. Siis tekib mõte, et söön kõik ära, et küll ma homme siis kõik mitte söömise või juurikate närimisega tasa teen.

Järgmine päev ma kohe mõõdan enda puusaümbermõõtu ka ja oh appi, kohe peale õgimist on kohe 2 cm juures.
See olukord masendab mind ka.

See on nagu üks suletud ring. Õgarlusele järgneb juurikate söömine ja ohtralt vee joomine. Mõnikord ka tugevalt lahtistite üleannustamine. Siis jälle kui kõik tundub juba sujuvat, tekib ükshetk jälle mitme päevane õgarlus ja siis jälle juurikad ja vesi jne jne jne jne.

Samuti ei taha ma siis ka nädalavahetustel välja käija kui mingi selline asi on juhtunud ja kui saan teada, et tänu sellele jälle kiloke või rohkem lisandunud. Ei taha nagu teistele näidata, et ma olen nõrgaks muutunud, et siis saaks teised mulle öelda:"Ahhaa, me teadsime, et kaua sa vastu ei pea ja kilod lisanduvad pärast topelt koguses"
Nii ma siis veedangi oma päevad ainult tööl ja kodus. Töölt lahkun ka juba ikka tunduvalt hiljem, sest lihtsalt ei taha minna koju ja siis tunda tugevat tungi avada külmkapi uks ja lihtsalt süüa.

Südames sooviksin ka pidutseda ja lõbutseda ja inimestega rohkem suhelda, aga miski nagu takistab seda niikaua, kuni kõik saab korda. Pean siin silmas seda, et suudan taas normaalselt (ilma õgarlusteta) toituda ja siinjuures nii, et kaal ei tõuseks.

Selline pidev mõtlemine kehakaalule ja lisanduvatele kilodele on kohutav, see muudab elu nii üksluiseks ja piirab seda tohutult.

Kuidas ma küll nii nõrgak olen muutunud, et ei suuda lihtsalt ennast selles õgarluses ohjeldada. Tahan ju normaalselt elada!!!

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada