Suhted & seks 1 035 teemat   1 265 postitust foorumis

Lisa vastus

Minu lugu

Autor: minulugu 28.02.16 04:21

Mureni jõudmiseks peaksin alustama päris algusest - olen kahekümnendate keskel olev naine ning olen oma mehega koos olnud 3 aastat. Tuttavad oleme aga olnud palju kauem, lausa 1.klassist peale. Mina meeldisin talle juba palju varem, kuid minu poolt oli tegu ainult sügava sõprusega. Kuid ühel hetkel oli mu elus periood, kus olin olnud juba tükk aega vallaline ning ihaldasin kedagi enda kõrvale. Tegin selle sammu ning otsustasin, et äkki mul tõesti on sügavamad tunded enda parima meessõbra vastu ning astusime suhtesse. Kõik inimesed tegelikult teadsid, et me oleme väga erinevad - mina olin siis väga suure sõprusringkonnaga, väljas käija ning aktiivse eluga, kuid mu mees on enamus valdkondades vastupidine. Suured seltskonnad talle ei meeldi, sõpru ta väga ei hoia (peale minu tollel ajal), erinevad huvid jne. Aga arvasin, et see kõik takistuseks ei saa ning lisaks arvasin, et enda jaoks perfektset meest ma ka ei leia ning kuna olin tõesti sel momendil armumas, otsustasin, et võime kokku minna. Kuid mis on tänaseks juhtunud...

Olen avastanud tema juures veel erinevaid omadusi, mida ma ei salli - ta vingub väga tihti ning vahepeal mõtleb isegi asju välja, mis võiks juhtuda, et vinguda asjade üle, mis veel juhtunud pole aga võiks olla. Lisaks on kõik minu sõbrad ja tuttavad minust totaalselt eraldunud ning suhtlus nendega on läbi, sest mu mehe jaoks on isegi kahe sõbrannaga välja minek veider. Ta ei mõista absoluutselt miks peaks naised tahtma eraldi vahepeal natuke juttu ajada ning miks mina üldse tahan kuskile ilma temata vahepeal natukeseks minna. Kokkuvõttes ma ei suutnud enam seda häda ja vingumist, mis igakord kui ma välja minna soovisin (ja kusjuures see ei olnud iga nädal, vb ühe korra kuus) ära taluda ning ma loobusin sellest.

Kui keegi on siiani jõudnud üldse ära lugeda, siis arvatavasti mõeldakse, et miks ma pole teda maha jätnud? Põhjus lihtne - kui olime umbes 2 aastat koos olnud oli moment, kus mu närvid andsid otsad. Me kaklesime iga päev ning üks hetk mul sai villand ja ma ütlesin, et nii me ei saa koos olla ja me läheme lahku. Selle peale vastas mu mees mulle, et ta teeb enesetapu kui mina tema juurest lahkun. Ta hakkas hüsteeriliselt nutma ning lubas, et üritab olla minu jaoks parem. Ma kartsin tohutult ning lõpus andsid järgi, ütlesin talle, et armastan teda ning me jääme kokku. Kuigi see meie hästi läbi saamine kestis umbes 3 nädalat ning kõik oli jälle vanamoodi.

See miks ma otsustasin oma mure siin just praegu jagada on see, et minu ellu on tulnud veel üks inimene. Mu mees temast ei tea, kuid mina mõtlen temast koguaeg. Ma olen temaga isegi salaja kokku saanud, sest temaga on lihtsalt nii hea koos olla. Ei, ma ei ole oma meest petnud, kuid igakord kui ma seda uut sõpra näen ma tunnen, kui halva vea ma tegin 3 aastat tagasi, andes oma hetke emotsioonidele järgi ning minnes oma praeguse mehega kokku. Kui ma oleks veel natuke oodanud, kas mu ellu oleks tulnud keegi selline, kellelle ma igal õhtul hetkel oma mehe kõrval voodis lamades mõtlen ning nime mõttes sosistan. Mu keha on minu mehega, kuid mõistuses kõlab ainult üks teine nimi.

Jagasin seda kõike seetõttu, et ma tahan kuulda teiste inimeste arvamusi ning mul on vaja kellegagi rääkida sellest kõigest. Enda tutvusringkonnas olevate inimestega seda lihtsalt teha ei saa - kõik arvavad, et mu elu on ilus.

Need, kes on jõudnud selle kõik üldse läbi lugeda, võivad jagada ka enda mõtteid.

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: vanaema   28.02.16 12:18

Kui Sa praegu seda suhet ei lõpeta, siis elad ka 10,20,30 aasta pärast mõttetut elu.
Ei Su mees ennast tapa. Minu elu kulges samamoodi. 20+ ei julgenud teda maha jätta, lubas ennast tappa. Nüüd 50+ vegeteerime edasi, aga pidevates mehe neuroosides ja tema elu elades, minu elu jäi elamata.

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada