Stress 870 teemat   1 161 postitust foorumis

Lisa vastus

Suhtumine

Autor: ... 14.09.12 21:45

Olen olnud väiksest peale seda inimtüüpi, kes on rohkem häbelik ja introvertne. Suhtlemine on alati valmistanud teatavat raskust, ise ütleks, et olen kohmakas ja häbelik suhtlejana. Reaalse suhtlemise eest põgenesin juba siis oma kooliteel pidevalt. Algul lihtsalt kojujäämisega kus ma sain siis telekat vaadata, hiljem siis igasugused online mängud.
Seda kuni ajani peale gümnaasiumi lõpetamist. Kuigi see ei tähenda, et mul sõpru absoluutselt ei olnud, periooditi oli päris tihe sõprus ringkond aga siiski varjutab seda see, et mingi ületamatu kuristik jäi meie vahele küll kogu aeg. Kool üldiselt oli nagu kuri vaenulik koht, kuhu pidi minema, kus aga tundsin ennast siiski nagu mingi võõrkeha, isegi kui parasjagu polnud vaenuliku suhtumist. Võimalus koju jääda oli meeldiv tunne, mida proovisin järjepanu korrata. Sellest siis sai suhteliselt palju ka poppi pandud ja haiget mängitud. Gümnaasiumi osas läks poppi panemine nii kaugele, et 3 aasta peale oli osavõtt koolitööst ehk alla 50% ajast. 12. klassis siis puudusin hinnanguliselt lausa 70-80% ajast.
See mure mis siis minu pärast oli andis lausa mingi teatava kihelustunde,teisisõnu oli huvitav puududa. Puududes üldjuhul jalutasin linna peal ringi, (kui sain üksi kodus olla siis jäin koju) läksin mõnda ostukeskusesse, veetsin seal aega lugedes (mis iganes ette juhtus) Juhul kui kooli jõudsin olin arvamusel, et teiste ees on mul mingi teatav prestiiz, et näete - meisterpuuduja, kartmatu ka teid austamas oma kohaolekuga vms :p Gümnaasium lõpetamata ei jäänud, riigieksamid sain isegi kenadele tulemustele tehtud, hinded tunnistusel aga kolmepuru nagu arvata võib. Peale gümnaasiumi siis läksin kutsekasse, kus ka tundidest osavõtt olematu nagu arvata võib.
Peale gümnaasiumi tekkis siis kaheaastane tühimik ellu, mis sai osalt mööda saadetud nii, et vanemad olid uskumusel, et käin koolis tegelikult aga lihtsalt jalutasin kuhugi ja tagasi koju. Selle aja jooksul siis tekkis depressioon kõige selle suhtes, lootusetus ja asjade mõttetus tundus nii kõikehõlmav. See eluviis oli ka parajalt asotsiaalne, isegi parmudega viina juua oleks olnud rohkem sotsiaalne. Teadsin, et pean mingi tegevuse leidma, aga selle lükkasin määramatusse kaugusesse, sest olin otsustanud, et kõigepealt käin sõjaväes ära. Sõjavägi oli selline pealesunnitud aga samas minu enda poolt vabatahtlikult nõusoleku saanud, et ehk on sellest abi ja see muudab midagi, teeb mind rohkem meheks vms?. Sõjaväes igatahes alguses oli jälle metsikult ängistav, nagu koolis, aga seal pidi igasugused piirid mis kooliajal suutsin ületamata jätta. Näiteks kehalises kasvatuses käisin alati nii, et ei vahetanud riideid, kuna kartsin teiste narrimist sest olin kooliajal teiste jaoks see paksuke. Ja eks see häbelikus ja kohmakas suhtlemisoskus andsid ka ennast jällegi tunda alguses. Ajapikku see kõik aga sai leevendust, järelikult siis suhtlemisoskus/julgus on ju täiesti omandatav nagu näha. Ehk mõjus ka hästi see, et keskkond oli vähem mürgine kui eelneva elu jooksul ja ka tunne oli, et olen vajalik. Koju üldiselt ei trüginud. Sõjaväelase elukutse on üldsegi väga unikaalne, sellepärast, et sa saad tunde, et oled vajalik selle suure osa passimise juures. :)
Käin küll hetkel koolis, õpin vaikselt, aga tundub, et kõik need neuroosid,sundmõtted,lootusetus,him,ängistus, viha ühe osapoole vastu, mis eelnevalt olid ja said leevendust, olles eemal just oma vanematest, said nagu mingis ooteseisundis olles taas jälle väetist/jõudu ja on uuesti vohama hakanud.
Koolis tunnen ennast üldsegi nii üksi ja tähtsusetuna. Selline üleüldina blokk mis on inimestel üksteisega suheldes mõjub jällegi nii rängalt. Jääbki mulje, et siiski ei suuda ma teiste inimestega sõbraks saada, kuna alati jääb mingi ületamatu kuristik inimeste vahele.
Tõesti ei tahaks enam elada mingit asotsiaalset elu nagu varem, aga seda muuta tundub ka kuidagi võimatu. Töö on vajalik nagu aru saan, ilma selleta ei saa, aga see siiski ei garanteeri mingit leevendust mu asotsiaalsusele. Elu aeg töötades võib ju vägagi kaugeks jääda teiste jaoks, lausa kergelt asotsiaalseks ja mulle tundub, et see on just see mida suur osa inimkonnast teeb. Tuntakse ennast hästi oma väikeses maailmas aga selle sees ollakse poolenisti surnud juba. See kõik tundub kuidagi nii ületamatu ja ettenähtuma ja hirmutavana. Ehk see siis lihtsalt valu või hirm kõige ees, teisalt aga ehk ainult enesehaletsuslik eneseanalüüsi laadne kirjutis?
Kas siis tõesti kõik need kahtlused ja hirmud ei lähegi paremaks või ajapikku ehk tuimeneb meel ja lihtsalt lepid kõigega? Oled kergelt asotsiaalne ja jäädki selleks ning vaatad lihtsalt pealt..
Lõppkokkuvõttes aga jääb siiski mingi hüljatuse tunne ja vajadus millegi järele mida aga ei saagi vist kuna aina rohkemat ju tahaks.
Sellepärast siis käiaksegi iga nädalavahetus joomas, tarvitatakse narkootikume, et lihtsalt tuimestada seda kõike. Suitsetaminegi ongi ainult sellepärast, et kujutab endast kerget sotsialiseerumis võimalust, kuna suitsunurgas ju alati hea rääkida ja alati on võimalik lagedale tuua tegevus: "lähme teeme tobi".

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada