Stress 873 teemat   1 164 postitust foorumis

Lisa vastus

Hirm, et miski ei muutu

Autor: Kristiina 13.06.16 14:24

Tere!

Olen 23 aastane, mul on 1,8a laps mehega, kellega oli juhusuhe. Kasvatasin last üksi. Kui laps oli aastane, hakkasime proovima koosolemist. Jäin ka teise lapse ootele, kes sünnib augustis.
Ma tunnen, et mulle meeldib selle mehega koos olla ja ma näen, et meil on pikk tulevik ees. Kahjuks aga on palju probleeme ja hirme, mis mul koguaeg meeles mõlguvad. Mees on 4 aastat suitsetanud kanepit. Juba alguses ütlesin, et ta peab selle lõpetama, uskusin, et ta tegi seda kohe, sest ei teadnud, kui suur sõltuvus see on. Minu imestuseks on asi, aga nii hull, et ta ei suuda päevagi olla ilma selle aineta. Läksime üheks ööpäevaks maale minu isa juurde ja ka seal oli tal vaja minna kaheks tunniks "poodi". Tagasitulles sain aru, et käis suitsetamas, oli täiesti omas maailmas ja läks magama.
Mind ajabki närvi see tohutu väsimus, ma kuulen igapäev, et ta peab nüüd uinaku tegema, isegi kui on külalised. Ta on väga kergesti ärrituv, nt lapse nutu peale ja muude väikeste asjade peale. Raha ei ole tal terve meie koosoleku aja olnud, ei kujuta ette suured võlad tal tegelikult on. Ma ei jaksa enam ema ja isa eest olla, sain nagu ühe lapse juurde. Vahel kardan, et äkki kasutabki ta mind ja mu perekonda lihtsalt ära, sest siin on tal katus peakohal, toit laual, pesud pestud, saab raha laenata jne. Aega tal ei ole ka terve selle aja jooksul olnud, koguaeg on töö, töö, mingid sõidud ja ära käimised, samas raha ei too miski sisse. Olen korduvalt küsinud, et kuidas ta meie elu ette näeb, et ma ei suuda üksi kõige eest vastutada. Küsimise peale saab ta vihaseks, et küll ma olen kannatamatu, kade ja enesekeskne inimene, ma ei mõista kedagi. Räägib koguaeg, et uuel aastal on rohkem aega, või, et mai kuuks on kõik muutunud. Kuid endiselt ei midagi. Tal käivad pidevalt uued ideed, mis samuti ei saa kunagi teoks. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
Tean, et olen ise end raskesse olukorda pannud, kuna nüüd juba kaks last mängus, aga ma ei taha seda asja väga kaugele lasta, et varsti on nii suur armastus, kus ei suuda enam lahku minna. Ma tahaks kindlustunnet ja turvatunnet, et ta on hea inimene ja ta ei mässi meid millessegi halba. Ma pean nägema mingeid muutusi ja seda, et ta on ka võimeline panustama.
Ta väidab, et ta pole kanepit üle kuu aja teinud, kuid mul on seda raske uskuda. Enam aga ei julge ma temalt küsida, ega ta teinud pole, sest see küsimus vihastab ta juba nii välja, et saadab mu ei tea kuhu.
Suhe peaks põhinema usaldusele, mida mul temaga ei ole. Minu juurde tulles, oli ta just lahku läinud oma tüdrukust, kellega ta vahel ikka suhtleb. Kuidas ma saan usaldada, kui ta on harjunud koguaeg valetama.
Tema ema ei tunne minu ja meie laste vastu samuti huvi. Ka see on imelik, ma tahaks teada, mis sellist asja põhjustab. Kui ema oma poega armastab, siis ta toetab teda tema valikutes. Mees ise ei ole ka meie last veel omaks võtnud, mis teeb mulle väga haiget, tunnen, et pean pidevalt meie last tema eest kaitsma ja õigustama.
Loodan, et saite mu murest aru ning ehk oskate anda mulle edasised juhtnöörid, mida edasi teha või kust abi saada.
Vastust ootama jäädes,
K

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: Karl   19.06.16 05:42

Sa tubli neiu, ära raiska oma elust väärtusliku aega sellise inimese peale enam. Mine oma eluga edasi. Leiad kindlasti inimese kes Sind mõistab ja toetab. Vastasel korral märkad ükskord, et aeg on lihtsalt Sinust mööda läinud... Hetkel see tammumine ühe koha peal.. Liigu edasi ;)

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: Karl   19.06.16 13:15

Sa tubli neiu, ära raiska oma elust väärtusliku aega sellise inimese peale enam. Mine oma eluga edasi. Leiad kindlasti inimese kes Sind mõistab ja toetab. Vastasel korral märkad ükskord, et aeg on lihtsalt Sinust mööda läinud... Hetkel see tammumine ühe koha peal.. Liigu edasi ;)

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada