Stress 940 teemat   1 252 postitust foorumis

Lisa vastus

Ärevushäire?

Autor: Elisa 18.07.17 17:59

Tere!
Pöördun siia ka oma probleemiga. Lugu järgmine. Kõik algas kuu aega tagasi tuima valuga paremal pool alakõhus. Sellele järgnes mõned päevad hiljem järsk südamekloppimine ( pulss oli siis 140). Hakkas väga halb- tunne nagu ei teaks kuhu enam joosta. Läksin emosse kus tehti vereanalüüsid jm kuid kõik oli ok. Tekkis iiveldus õhtul külmavärinad. Vappusin nii et ei suutnud ennast enam kontrollida väga halb oli olla. Iga hommik üles ärgates oli halb , süda kloppis, see ajas mind juba üles, kuid õhtu poole klaaris enam vähem ära. Hakkas vaikselt paremaks minema. Kuid siis jälle vappumine. Tunne nagu hakkaks hulluks minema, nutuhood, surmahirm et ei tea mis mul viga on. Kõik näis lootusetu. Tekkis ka klomp kurku( nutuklomp?) mis ei kaogi ära. Samuti on rinnus valud, nüüd lisandus veel maovalu, seedehäired. Olen võtnud controloci ja mezymi. Olen võtnud ka xanaxit kui tekib tõesti selline tunne et ei tea kuhu joosta. Nüüd on ikka süda paha. Parema poole kõhu valu kadus enam vähem kuid asendus maovaluga ( 3 nädalata tuikas paremalt poolt.) Koguaeg on ebakindlus tunne. Pea on imelik nagu oleksin vati sees. Perearst ütleb et ärevushäired ning palus mul võtma hakata AD kuid kahtlen ning teatud hirm nende ees. Üsna pingeline oli see elu olnud ennem seda ja sellel hetkel kui need asjad hakkasid. Ma ei loodagi siit mingit adekvaatset abi saada, kuid mingi lootus et keegi äkki jagab oma kogemusi või aimab mis see on ning kuidas sellest vabaneda?

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: JH.   24.07.17 13:36

Tere.
Mina olen kannatanud selliste probleemide käes. Olin siis noor ja ei osanud ka midagi teha. Südames pigistas, kartsin kõike, tekkis värin kätes ja jalgades. Iga asja peale puhkesin nutma. Arvasin, et suren ära ja muretsesin laste pärast, et mis siis nendest saab. Kartsin isegi välja minna. Tuttava kaudu sain arsti juurde (ma ei julgenud muidu minnagi) . Üldiselt midagi mul ei avastatud, lihtsalt öeldi, et närv vähe krussis. Kirjutati rahusteid ja mis kõige tähtsam, öeldi, et peab muutma elustiili. Peab füüsiliselt tegutsema, leidma meelepärane tegevus (jalgratas, ujumine jne) Mina huvitusin aiandusest, tegin aias tööd, käisin jalgrattaga sõitmas. Kaasasin oma tegevustesse ka lapsed. Käisime õhtuti kõndimas. Üritasin mitte muretseda (Kogu maailma ei paranda, kogu raha kokku ei teeni jne., kui miskit halvasti läheb, siis tuleb mõelda, et nii ongi hea nagu on ja hea on see, et veel halvemini ei läinud). Nüüd on sellest palju aega möödas. Lõpetasin kõrgkooli ja kuulasin ka tervisepsühholoogia loenguid pluss veel elukogemus. Vahel on sellised ärevustunded olnud küll, aga need on nagu lahjendatud. Nüüd ma tean, et sellesse ei sure, katsun sellega toime tulla ise, oma mõistusega. Vahel harva olen mõne rahusti ühekordselt võtnud). Räägin lähedastega ja saan hakkama. Pikk jutt sai. Aga tahtsin öelda, et ravimid üksi ei aita, ise tuleb ikka väga tahta ka ja midagi reaalselt teha (peale ravimite võtmise). Vajadusel ikka konsulteerida arstiga ka.
Elage eelkõige enda jaoks. Mina olen kõige tähtsam. Kui mina olen psüühiliselt terve ja heas tujus, siis suudan ka teistele tuge ja head emotsiooni pakkuda. :)

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada