Stress 1 560 teemat   1 978 postitust foorumis

Jumal küll, kui väsinud ma elust olen...mind ei aita ükski antidepressant...ainult rahusti suht-tugev doos parandab mõneks ajaks enesetunnet...hr. Ennet soovitaks oma harjutusi teha, aga mul pole üldse jaksu...ainuke mõte on see, et saaks kuhugile pikali heita ja igaveseks uinuda...sealjuures olen pool aastat juba Paroxetini tarvitanud...varem ka 4 kuud Zolfti

sinu viga ongi selles,et vannud alla.Ära tee seda ,vaid just nimelt tegutse d.r. Enneti soovituste järgi.Räägi oma kehaga ja tee just seda vastubidi mida sa praegu teed.Anna oma kehale märku ja küll sa näed ,et midagi hakkab muutuma.sUNNI ENNAST!Ega üksi alisemisest ja rohtude tarvitamisest,vist küll abi ei saa.Ole tugev JA ÄRA ANNA ALLA.TEGUTSE kõike head soovides.Muide ülearu neid rohtusi võttes tuleb just haigus tagasi.See on ,kui narkomaania ja,siis tundubki,et ilma rohtutetta ei saa,SAAB KÜLL!!head pealehakkamist kõike head soovides.Ära jää jumala peale lootma vaid räägi oma ninaga jategutse d.r.Ennetisoovituste järgi.

aga milleks vaeva näha???...ma olen küll igasuguseid variante proovinud.....no ei ole sel vaevlemisel mõtet...mitte mingit mõtet

ei ole jah motet. tegelt elul ei olegi motet. koigel sellel siin maailmas.

ega minulgi on elust suva.. Vahet pole kas üks inimene siin maailmas vähem. Elu on mõtetu

Kui elu on antud, siis vaevalt, et see niisama juhtus - kõigel on mõte, kuigi alati me seda ei taha uskuda.. kõigepalt "leidke üles iseend" ja siis leate ka elus motivatsiooni, miiks üldse eksisteerida. olen ise olnud emotsionaalselt ja psüühiliselt erinevate perioodide lõikes väga ebastabiilne, mis on kohati lausa mitmeid kordi suitsiidi mõteteni viinud. järgnevalt meeleldi jagan Teiega oma kogemust selles vallas, mismoodi mina olen oma sundmõtest võitu saanud.
kui eluga ei rahul, siis alustama peaks negatiivse mõtlemise muutmisest ja see asendada positiivsega, sest see, missuguseks Sinu käekäik kujuneb, oleneb paljustki sellest, missuguseid mõtteid omale sisendad ja oletatavasti alateadvus võtab selle kiiresti ka vastu ja me salvestame selle. meie reageerimine erinevatele olukordadele ilmneb peamiselt intuitiivselt. aga mulle tundub, et selline sisetundeline käitumine kasutab meie ajus nö eelnevalt salvestatud faili. ja kui reageerida asjadele ikka edasi negatiivselt, siis järgmisele negatiivsele situatsioonile reageerime taas ikka ja jälle negatiivsusega ning sellest "nõiaringist ei saakski nagu välja" . soovitan seda lõhkuma hakata! olgu öeldud, et ma ei ole usklik ja teinekord suure pingerägastiku all töö juures omalgi selline tunne, et tahaks igaveseks und magama heita, kuid mis lahendus see on. tuleb end kindlasti korralikult välja magada ja siis edasi hakata katsetama ja endale sobivaid meetodeid otsima hakata, et oma ellu taas värvid äratada. Oma elu pole vaja muuta, kui sellega ise rahul oled, kuid kui eluisu läinud, siis peab nagu ülal mainitud sai - end kõigepalt välja puhkama, värskes õhus viibima, lugema psühholoogiaalaseid eneseabi raamatuid, parima sõbraga suhtlema (põhiline et kauaks ei üksi ei jää), võimlema/jooksma vms. kuna iga inimene on individuaalne, nii ka Sina ise ja pead ise leidma omale õige viisi, kuidas jõuda selleni, et omal enesetunne parem hakkab. võimalik, et enne pead palju erinevaid "asju" järele proovima, mis just Sulle lõpuks tulemust annab. kui aga ei saavutagi, siis kindlasti juba koos tohtriga miskit välja mõelda. katsetama nii kaua neid erinevaid stressi/depressiooni maandavaid vahendeid, kuniks oled jõudnud äratundmesini, et vot see toimib! nii nagu öeldakse, et sõltuvushäire(te)st vabanemine algab alles peale kahte nädalat, nii ka usun, et negatiivse mõtlemise asendamine positiivsega üleöö kohe tulemust ei anna, vaid ikka samm-sammult ja iga sammukese üle peab end kiitma. kui enesekiitmine tundub kummaline, siis peab ka ühtlasi endaga "sõbraks" saama - osata omale andestada ja vajadusel noomida (nt kui oled olnud liiga laisk) ning ennast tuleb õppida tundma (eneseanalüüs - kuid üle ei tohi mõelda:) lõppkokkuvõttes selleks kõigeks on vaja TAHTEJÕUDU (nagu eelpool keegi kommentaator pakkus). tahtejõudu on loomulikult raske saavutada, kui elu tundub mõttetu. aga kui tegutsema hakata selle mõttega, et saan hakkama ja mis siis, kui ka komistan (mis on tegelikult väga normaalne ja inimlik), siis lõpuks tunned enda saavutuse üle suurt rõõmu. kindlasti tagasihoidlik tabeltikuur (vaid vajadusel ja arsti soovitusel) aitab kaasa ja annab jõudu. samas ülioluline on tegeleda oma oma nö stressi/depressiooni algfaktoriga. sest on probleeme, mis lahenevad ise (need on need, mis meist polegi väga sõltunud), kui ka neid, mis korraks ehk kaovadki, kuid peagi ilmnevad taas ja nende põhjus on vaja üles leida nind tegelema hakata. kui ise ei suuda lahendada, siis pole häbeneda ja karta midagi kui võtta keegi appi, sest meie juhtumid juhtuvadki teiste kaasmõjul ning seega võiksime ka teiste kaaslastega ka neid lahendada.
sotsiaalset laadi mured nagu pangalaenud, töötus jms on samuti lahendatavd. - harjutada end lugema seadusi, kui see osutub keeruliseks, siis panna aeg spetsialisti juurde, kes aitab termnoloogiat lahti mõtestada. töötuse puhul paluda töötukassast kõikvõimalike võimaluste (koolitused, uued tööpakkumised) kohta infot ja selgitusi, kui millestki aru ei saa. tänapäeval ametnikud tihti on professionaalsemad ega ole "vaenuliku" suhtumisega. kui ka nii peaks olema, siis peab mõtlema, kas asi oli endas (nt ebaviisakus) ja kui ei, siis miks mitte kellegi teise sama eriaala inimese juurde minna, sest see ona mõistetav, et kõigiga ei pruugigi nii ladusalt minna, olgu see siis meie arst, jurist, õpetaja, pangateller või kes iganes. ja mis veel: ära võrdle end teistega, vaid iseendaga;) tänapäev maailmas on hea elada, sest meie pakutakse erinevates valdkondades väga palju erinevaid võimalusi ja sellise meeletu valiku läbi on võimalik hakata arendama oma loomust loominguliselt... valik on meie! :)

mida kuradit sa arendad, kui sa oled väsimusest pikali kukkumas...mitte midagi ei taha näha, kuulda...ja liigutada ka ei taha...aga rahulikult ja vaikselt lamada ka ei lasta...KURAT!, ma olen nii vihane...

Kõige raskem on murekoormat kanda üksinduses. Olen paranematult haige lapse ema. Senised aastad möödusid inimeste keskel - suheldes, muret jagades, kas või lihtsalt inimesi nähes enda ümber... Elu on aga toonud mind täielikku isolatsiooni, kus vahel ei näe oma haige, tombuna vegeteeriva lapse kõrval nädala jagu päevi teisi inimesi. Neli seina ja enda piaste nutetud näoga peegelpilt on kogu minu võimalus ennast arendada.... Ei leia sellises olukorras motivatsiooni...

Igal inimesel on õigus kodule ja rahule...
Nendel inimestel, kes on oma eluga jõudnud niikaugele, et on ümber kukkumas (otseses mõttes), neil on tav. ikka mõni stressor kõrval..., keda tihtipeale nagu ei märgatagi... (Minu tähelepanek.)

Ingrid: Sa ei ole ikka seda elu mõtetuse jura peast saanud. Ole inimene ja hakka juba oma elu elama, kui palju aastaid sa seda jama suust välja ajad juba. Siit sulle üks elamiseks tarkusetera - Elu on lill kui oskad seda näha!
Ingrid loodan, et said aru kes ma olen ja teised mõistatagu. :)

Usun, et igasugused eneabi raamatud ja soovitused positiivselt mõelda tunduvad naeruväärsena kui olemine on 24/7 väga halb. Kas oled süvenenud ja aru saanud probleemi tuumast. Millestki peab selline tunne tingitud olema ja tavaliselt oleme selle algatajaks siiski me ise, kuigi mugav on mõelda, et süüdi on kogu ümbritsev.
Leia elamiseks motivatsiooni kasvõi sellest, et elu tuleb üle elada võimalikult nii, et ei peaks siia enam tagasi tulema. Seda ma muidugi lubada ei saa

minu õde või?...stressor on muidugi...millest ma niisama ikka väsinud peaksin olema....on 17aastane, kes on 15 aastat rasket, kroonilist haigust põdenud (pidevalt on vaja olnud valvata, et kooma ei langeks) ja nüüd sel 17-aastasel veel endal 7-kuune titt, kes loomulikult on suures osas ka minu kaela peal....kui stressoriks oleks mees, siis oleks kukepea see probleem lahendada....aga lastega ju ei saa lihtsalt nii, et löön ukse tagantkätt kinni ja marssin minema....kui midagi juhtub (just pisikesega), siis selle teadmisega, et oleksin saanud seda ära hoida, ei suudaks küll kuidagi enam hakkama saada...krt!....isegi ära ei saa end rahus tappa - kuidas sa tapad ennast ära, kui pisike abitu inimesehakatis, kel peale minu praktiliselt kedagi teovõimelist polegi, siia üksi jääb???

10 imovanet + 300 gr viina igal juhul ära ei tapa (kui keegi kavatseb asja ette võtta)...järele proovitud

to eve olen ka proovinud 30 imovanet aga ei aidanud . olen ka väsinud kõigest mis siin toimub

Olen 61 aastane pensionär. Olen haige inimene, mul on 9 diagnoosi, enamus neist ravimatud. Materiaalne seis pole kiita. Olen füüsiliselt väsinud aga, pagan võtaks, mul pole pähegi tulnud surma tahta sest elu on nii põnev! Kui ma ei saa liikuda nii palju kui vaja oleks (olen ka ülekaaluline), siis raamatud on ikka veel olemas, internetis on nii palju huvitavat, et 24 tundi ööpäevas oleks vähe, ka telekast näeb vahel muudki peale seepide ja poliitika. Nõuka ajal oli infokriis, nüüd olen nagu svamm ja imen sisse kõike mis huvi pakub ja huvitavat pakutakse igale maitsele vääääga palju, oska ainult tahta! Kõik surmamõtted on mõttelaiskus ja allaandmine. Ei aita ükski arst või ravim kui teil pole soovi elada.

Aga mida te selle peale kostate, kui inimene on viimased seitse aastat kohutavas segaduses olnud? Segaduses olekule lisavad tooni eluisutus, energia puudus, tahtetus, motivatsioonitus. Samas see olek moodustab kompoti hoopis vastandlike tunnete ja mõtetega, milleks on lühiajalised ja kiirelt kaduvad energiasööstud, kõrgelennulised ambitsioonid, soov areneda, muutuda enda parimaks võimalikuks versiooniks iseendast jne. Kuid domineerib allasurutuse, melanhoolia vari, mis selle isiku kasvamist inimeseks takistab. Aga aeg läheb ja noorus koos sellega.
Kas antidepressandid nö taastavad selle kadunud energia, mis laseks pisutki kaotatud ajast tekkinud valu taandada ja omi asju teha, ennast leida? Ehk teistpidi küsimuse püstitus oleks, et kas põhjus võib olla, et aju ei suuda kuidagi serotoniini taset ise taastada?