Psühhiaatria 91 teemat   294 postitust foorumis

Lisa vastus

Vastik sündroom ja suhtlemis-ning läbisaamisprobleemid + stress + depressiooni diagnoos

Autor: F84.5 28.05.17 18:31

Tere! Mul on alates teismeeast diagnoositud Asperger (hetkel jääb vanus vahemikku 25-30). Elu jooksul olen oma jõududega üle elanud mitmeid depressioone, mis ei vajanud ütleme kliinilist sekkumist. Hiljuti pöördusin esimest korda seoses depressiooniga
(motivatsioonipuudus, letargia jms, ei ole suitsiidne depressioon, raviks citalopram) oma kauaagegse raviarsti A. Saluvee poole, keda väga kiidan, kuna ta tunneb oma tööd ja olen abi saanud.

Lisaks on mitmeid elulisi stressifaktoried, millest viimase 2-3 kuu jooksul on olnud just suhted ühe varateismelise poisiga, kelle vanus jääb vahemikku 10-14 ( täpset numbrit ei saa öelda), sest asjaolude järgi võidaks mu isik reaalelus ära tunda.

Suhtlemisprobleemid ilmensid siis järgnevas. Too poiss on siukene energiline ja naljatilk, keskmisest oluliselt emotsionaalsem. Tegi minu kulul palju nalju, millest ma aru ei saanud, naeris päris tihti mu üe, siis mõnitas mind ja ülbas. Vastasin talle mittefüüsiliselt, aga vaimselt vägivaldselt: solvamised, avalikud vabandamised, korduvalt keeldusin ära leppimimast, et talle hingeliselt haiget teha ( vabandud hetke seisuga juba ca 4 korda), lisaks veel ignoreerisin teda ja saatsin mitu korda igasugustesse halbadesse kohtadesse. Leppisime temaga kokku ( minu poolse ropendamise saatel), et enam ei suhtle. Peale seda võttis too veel korra ühendust ja pakkus mulle midagi, mille vastu teadis mul huvi olevat. Ilmselt üritas veel oma halba käitumist heastada. Ütlesin talle, e ei võõta talt midagi ja saatsin kuhugi kohta. Peale seda pole inimesega rohkem suhelnud.

Käitusin selliselt, sest varasemad märguanded ei olnud tema jaoks piisavalt veenvad, et mind rahule jätaks. Sest seda ma tahtsingi ainult hingerahu saada. Sest mul tekkisid seoses temaga sagedased vihahood ja leidsin, et pean suhtlemise lõpetama.

Viiamsest kontaktist tema on möödas ca 2-3 päeva. Selle jooksul on vihatase langenud ja jõudsin asjade üle natuke positiivsemas valguses järele mõelda. Isik väljendas oma lepituskatsetes soovi olla sõber ning esines ilmselgelt kahetsuse tunnuseid. Sõpruse vastu räägivad tugevalt see, et ma ei tea, kui sõber on talle sõber + halvad emotsioonid minevikust + tugevad erinevused iseloomudes (olen analüütiline asperger, tema on tugevalt emotsionaalne, energiline ja rõõmsameelne inimene, kelle naljategemised on vahel nagu teiselt planeedilt).

Teoorias näen iseenesest võimalust kuidagi suhelda, mitte 100% lähedast suhtlemise katkestamist jõusse jätta ja teda seega praktililiselt aastaid ignoreerida. Usun, et ta on nii mõistlik, et ehk on võimalus jõuda kokkuleppele, mingis märgusõnas, mille peale nagu tõmbab oma esiletungiva emotsionaalse tuju( väljendub sagedases naermises jumal teab mille peale- aru tast ei saa) tagasi ja mina siis tõmban tagasi, kui teda oma käitumisega ärritan või siis proovin temaga harjuda nii et veedame natuke aega koos ning siis olen omaette või koos teistega ( meil mõlemal on ühine hobi, mistõttu näen teda väga tihti) või nagu tõmban lihtsalt tagasi.

Pean vajalikuks lisada, et ärritust suurendas see, kui ta proovis otseselt või kaudselt ära leppida. Vahel pidin ühe kontakti jooksul teda 3-4 korda järjest solvama, et ta uttu tõmbaks. Ta lihtsalt tekkis ligi ja üritas erinevatest asjadest juttu teha ja vestlust algatada. See mind ärritaski, kuna ta oli varasema käitumise läbi terve hulga negatiivsust minu sisse tekitanud ning see ootas oma sihtmärki.

Kuna see negatiivsus on viimastel päevadel langenud ja suudan natukene objektiivsem olla, siis leian, et sellist esialgset piiratud suhtlemist ja pinnapealset sõprust peaks kaaluma. Lihtsalt kahtlen tugevalt selle suhtlemise perspektiivikuses, ses eelistaksin pigem sügavamat sõprust, kui pinnapeale sõprus ning just see võib osutuda problemaatiliseks kõige selle tõttu, mida varem mainisin. Lisaks ei soovi oma diagnoose avalikustada, mistõttu see inimene peab sisimaks min mingiks mõttetuks luuseriks/lolliks vms ( ta on oma sõnade ja žestidega sellele viidanud).

See tähendab, seda, et see tegur tuleks kuidagi ellimineerida ehk peaksin siis tema käest teada saama, mille poolest ma siis nii imelik olen, leidma mingi vabanduse, mis enam vähem paika peab ning siis proovima vähem selliseid apsakaid teha ja temaga veel mingisuguse kompromissi selle juurde välja mõtlema. Seda kõike eeldusel, et ta soovib üldse enam leppida, kui olen üleliigse viha tõttu ca 4 korda temaga leppimast keeldunud...

Kuna viimasest kõige suuremast paugust on möödas alles mõni päev, siis iseenesest on teoorias võimalik kiiresti tegutsedes asi ära klaarida, enne kui asjad veelgi rohkem keema lähevad. See paneb mind nüüd kahe vahele. Kas leppida või mitte leppida? Kui leppida, siis kuidas leppida, millest rääkida ja kuidas rääkida, kuidas ja kui intensiivselt edasi suhelda? Missuguseid alternatiive on veel olemas peale selle, et peaksin päevast päeva teda ignoreerima, kui ühise hobiga tegeleme ja seda hobi mujal harrastada on väikse suhtlusringi tõttu minu jaoks praktiliselt võimatu?

Jään asjalikku arstlikku ning ka inimlikku vastust ootama.

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada