Psühhiaatria 91 teemat   295 postitust foorumis

Lisa vastus

pole väljapääsu muud, kui jalad ees

Autor: Raul Pedajas 08.01.17 09:38

Tahaksin kirjeldada teatud mustreid oma mõnede oma lähikondlaste juures ja lõpus on küsimus lahendusvõimaluste kohta. Nn. vaatlusandmed pärinevad 24 aastasest perioodist ja põhinevad isiklikult nähtuna kolmel, jutu järgi palju rohkematel põlvkondadel. Põhiliselt räägin abikaasast, aga tema isal ja ühel meie poegadest (noorimal) on väga sarnased mustrid. Niisiis, mida ja kuidas ta teeb?

Täiesti alusetult võtab pähe mingi ettekäände, (vale)väite, (vale)omistuse, (vale)süüdistuse või hakkab mingist mõtetult tühisest asjast kinni ning hakkab protsessima, "õigust", selgitust vmt. nõudma ja sulgeb olukorra lahendusele st. ükski lahendus ega hüvitus ei sobi, asi (ese, olukord, tuju, päev jne.) on pöördumatult ja parandamatult rikutud ning heaks pöörata pole võimalik - prae nüüd oma süükoormas ning kruvib seda süüd nii suureks kui võimalik. Mitte ühegi vahendiga pole võimalik saavutada, et ta rahuneks või lõpetaks sellise käitumise, ainsad lahendused sel juhul on ta füüsiliselt ellimineerida, et ta ei saaks lahkumist takistada ja lahkuda, põgeneda, kuniks kõik pooled jälle rahunenud on.

Sarnane võimatu käitumine ilmneb ka, kui ta otsustab pere toimingute terviklikku, läbimõeldud ja funktsionaalsesse voolu sekkuda mingi oma impulssiivse, läbimõtlemata taotlusega (vs. ettepanekuga) ning kui tema taotlust ei rahuldata, siis algab destruktiivne kehtestamine, karistamine, kättemaks, mis võtab sarnase struktuuriga, sama suletud ja katastroofilise suuna, nagu esimeses lõigus kirjeldatud. Sageli tuleb tema nõudmist täita kohe, kõike muud katki jättes, kuigi asi kannataks oodata, ta ei talu oodata minutitki, vahel sekunditki.

Samuti kuuluvad tema meetodite hulka igasugune halvamine, nõrgestamine nt. halvustamine, sildistamine, iroonia, sarkasm, mõnitamine jne.. Seda võiks muidu nimetada ka ähvardamise ja väljapressimise teel allutamiseks, aga ta ei tee ega hoiata midagi ette, vaid ümbritsevad õpivad aja jooksul ära, mida keeldumine võib maksma minna. Vaidluse olukorras ta mäletab asju valesti, miksib sündmuste järjekorda, seostab valesti, rebib asju kontekstist välja, teeb eranditest reeglid ja vastupidi jne. ning kõige hullem on, et ta ise usub seda reaalselt.

Samuti eitab ta alusetult oma tegusid, vastutust, osalust või informeeritust isegi tõendusmaterjalile otsa vaadates ning ajab kõik teiste inimeste või asjaolude kaela, tugev kausaalne atributsioon st. tal on põhjused eksimusteks aga teised ongi sellised vastikud, hoolimatud jne. Ta tajub, et temaga käitutakse nii, nagu tema tegelikult teistega käitub. Siin kirjeldatavad mustrid aga käivituvad niipea, kui ta tajub enda kaitsmise vajadust.Tegelikult ongi tema kõige põhilisem relv teiste vastu kõigi omaduste ja tegude kirjelduste peegeldav omistamine, mis teeb igasuguse klaarimise võimatuks. Samuti teeb klaarimise võimatuks ka tema võimetus eristada süüdistusi ja etteheitmist probleemi lahendamisest st. probleemi lahendamise teeb võimalikuks see, kui esmalt tehakse kindlaks, mis ja kuidas probleemi tekitab, aga tema tõlgendab seda temavaenulikult. Ta on domineeriv, ennustamatu kaos kõigil tasandeil, aga seda ainult eraelus.

Ta on hirmunud, kaitseline, võitlev, vägivaldne (mitte füüsiliselt), impulssiivne, paranoiline, äärmuslik, vahendeid valimatu ning loogikast ja põhjendatusest mitte midagi pidav / hooliv. Kui ta on selle vaenuliku, negatiivse tee ette võtnud, siis ei peata teda ka ükski võimalik ohver st. talle ei jõua kohale, millised on tema tegude tagajärjed isegi, kui selleks on kellegi elu ja saatuse hävitamine, ta selles seisundis peab seda vaid tema vastaseks manipulatsiooniks ega lase läbi võimalust, et see on reaalne oht.

Mida pingelisem, ärevam on tema (sisemine)taust, mida väsinum, kurnatum ta on, seda hullem ja sagedasem on selliste asjade kordumine. Ta ise ägab sellest tuleneva pinge ja koorma all, aga keegi ei suuda talle selgitada, et suur osa ta koormusest tuleneb temast endast. Ta on kõige selle (teiste suhtes) terrori juures ise ohver.

Suguvõsas nimetatakse seda suguvõsa needuseks, et igast pesakonnast ühe (reeglina vanima) lapse abielu muutub põrguks, aga nad pole seda põhjuslikkust ja viisi tuvastanud. Nende abikaasadele on see aga eriti võimatu ja raske, kuna väljaspool kodu ja peret see väga märgatavalt ei avaldu, see-eest kodus tuleb täie rauaga, nagu tammi tagant ning selle asjaolu tõttu, et nad nii olulisel määral suudavad seda juhtida, tekib ühelt poolt võika ja julma tahtlikkuse illusioon ja teiselt poolt ei usu elu seeski keegi temast sellist asja väljaspool kodu ja peret, eriti pikaaegsed, sõbrad, kolleegid jne.. Ta on peaaegu täiuslik inimene väljaspool peret. Läbimatu näivuse tõttu on see (vastutavate) pereliikmete jaoks täiesti väljapääsmatu ja väljakannatamatu olukord.

Tema (vähemalt koduses) tegevuses tal puudub jäävuse seaduste tunnetus nii ajas, ruumis kui loogikas, ta ei näe asju tervikpildis, vaid käsitleb üksikjuhtumeid eraldi ning ilmselt sellest tulenevalt koosnevad tema jaoks reeglid eranditest, sest ta teeb iga juhtumi, olukorra jaoks hetke uitidee kohase erandi ja keegi kunagi kodustest ei tea milline reegel või erand millegi kohta hetkel kehtib. ise rikub ka kõiki reegleid, nii enda seatuid kui kokkulepituid, teeb erandeid igal sammul. Nii on kerge osutuda eksinuks millegi suhtes, süüdi jääda ning kokkuvõttes kehtibki üksnes tema õigus ja teiste, ekslike arvamus ei kõlba millekski. Kaos ja häving kasvab üle pea ja tema on ohver ja teised süüdi. Valel ja tõel pole tema jaoks vahet, need on ainult vahendid sobiva pildi/olukorra saavutamiseks. Samas on ta väga osav strateeg.

Väljaspool seda, on ta võrratu hing ja sädelev vaim, et igaüks armuks ära ja armastaks elu lõpuni, aga see muudab olukorra armastaja jaoks selliseks, nagu liblika jaoks tuleleegid, ääretult ahvatlevaks ja põrgulikult hävitavaks. Positiivne pool on tasakaalustavalt hea, aga see ei leevenda, vaid muudab olukorra talumatumaks. Väljaspool kodu on ta malbe ja infost/andmetest juhitav, aga kodus ennustamatu, kontrolliv ja kehtestav, ründav. Kuivõrd see muster on korduv põhjuslikult väga sarnaselt erinevate põlvkondade esindajates sõltumata east ja kogemusest (traumeeritusest), kuigi avaldused võivad erineda asjaoludest tulenevalt, siis ilmselt võib olla tegu mingi päriliku diagnoosiga.

Kui see on mingi mitteravitav isiksushäire, siis millised on võimalused sellega toime tulla minimaalsete kahjudega pereliikmete jaoks?

NB! Abikaasa töö (milles ta on tõeliselt hea, kõrgel tasemel ja väga nõutud) on pere peamine sissetulek (oma pensioniga elaksin vaevu üksi ära, kui sedagi) st. kui temaga midagi juhtub või ta kaotab psühhiaatrilise diagnoosi/ravi tõttu õiguse töötada praegustel kohtadel, siis langeb kogu pere põrmu - jääme kahest korterist ilma (üks on liisingus ja teine tagatiseks) ja kahest autost ilma (mõlemad liisingus) ning jääme lastega maamajja, kus kooli käimine on ühistranspordiga väga vaevrikas. Hobidest peaks nad siis samuti loobuma millest on eriti kahju kuna nad on väga andekad. Lisaks laste ja sugulaste mõistmatus ja vaen minu suhtes, kui minu kurtmise tõttu kõik kokku variseb. Praegugi on neil raske vahet teha, kas murdusin selle tõttu, et ei suutnud asju talutavaks muuta või oli see manipulatsioon muutuste väljapressimiseks. Väljapääsu pole, saab vaid veelgi hullemaid kahjusid vältida, kui sedagi.

PS. Meie, täiskasvanute elu on juba rikutud, hävitatud, abikaasa ema on täiesti hävinud seemiselt ning tal esineb ilmselt juba Stockholmi sündroom, sest kui abikaasa isa tahab sealt ära minna, siis palub meeleheitlikult, et ei läheks ning võõraste ees kaitseb teda absurdini samas ei talu sõnelusi isegi, kui ebaõiglus jääb seetõttu jalule. Viimaseni hakkan minagi jõudma tasapisi. Mina armastan abikaasat kunagiste mälestuste pärast ja sellepärast, et ta tegelikult tahab ju tõesti head ainult ta ei saa aru, mida ta teeb ega lase endale rääkida ka ilma, et seda vihkavaks rünnakuks peaks. Ta leebub ja puhkeb õitsele vaid siis, kui süü kõige eest enda peale võtan. Täiskasvanute jaoks on juba hilja st. kui see kuidagi lahenebki, siis tuleb lihtsalt rahulikum vanadus ning ma oleks pöördunudki, aga kui praegu 5 aastasel pojal esinevad käitumises samad vägivaldsed, võimatud ja tegelikkust eiravad mustrid, siis ehk annab tema elu paremini, teadlikumalt (ravi ja/või meetmetega) korraldada.

Minu otsused, korraldused, arvamused ei maksa reeglina midagi, annan lapsele korralduse, ta tühistab ja vaidlustab selle otse lapse ees ning kui ma kohe ei taandu, siis keerab suure demagoogilise sõja üles, mille lõpus jääb ikkagi lahtiseks, mida laps siis tegema peab, minu korralduse tühistas, aga ei asendanud või teinekord asendabki, aga põhjuliselt töötb mulle vastu ka kõige tühisemates asjades sarnaselt võõra käe sündroomiga. Ta on õppinud häid kasvatuspõhimõtteid ja vigu ning kasutab oma töös ja soovitab klientidele, kuid eraelus ei suuda hoiduda koletumatestki vigadest. Ja ometi on halvanud mu autoriteeti laste silmis just selle pideva minu avalduste, otsuste, arvamuste tühjaks tegemisega. Ma näen, kuidas kaos neelab meid kõigis valdkondades, ent ma ei saa midagi teha muud, kui kõlbmatu ja süüdi olla. Paistab, et ta ise ei saa aru, et ta seda kõike teeb. Ta kindlasti ei tule vabatahtlikult ravile ning väldib ravimite võtmist. Jumal hoia, kui see polegi ravitav. Mul pole väljapääsu.

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada