Psühhiaatria 69 teemat   261 postitust foorumis

Lisa vastus

Kas on probleem või ei ole?

Autor: Keegi 11.01.13 13:47

Ma ei oska kuidagi reageerida sellele, mis toimub ja seetõttu mõtlesin anonüümselt küsida, kas mul on midagi viga või mitte.

Juba mõned aastad on mul mõningased meeleoluhäired. Üks päev olen rõõmus, lootust täis ja organiseerin asju, leian võimalusi ja usun endasse. Järgmine või isegi sama päev käib äkitselt miski plõks ning langen masendusse ja nutan iga asja pärast. Sellisel juhul tundub kõik mõttetu ning iga kord vaen ka enesetapumõtteid ja olen netist selle kohta infot kogunud (kus, kuidas, millal jne). Taolistel puhkudel kaotan igasugused emotsioonid teiste suhtes ning tunnen, kuidas vihkan kõiki ja kõike südamepõhjast ja siiralt - põhjuse leiab alati. Kui keegi minuga suhtleb, olen äärmiselt õel (ka oma kallima vastu, kellele võin vabalt öelda, et vihkan teda ja seda tollel hetkel siiralt uskudes). Enesetapumõtetest ei ole kellelegi rääkinud, ei leia põhjust.

Sellisest masendunud olekust väljatulek ei toimu "plõksuga", vaid pigem aegamisi (olek ise kestab enamasti kuni päeva ja siis mingi hetk hakkab vaikselt taanduma). Selline meeleolude vaheldumine on lihtsalt kurnav ja destruktiivne, aga ka mõistusega võttes ei suuda ma nendest üle olla.

Mõned olulisemad faktid endast:
*olen kahekümnendate keskpaigas naine
*väiksena väärkoheldi mind seksuaalselt
*hiljuti elasin samuti üle midagi dramaatilist
*puuduvad igasugused usalduslikud sõbrasuhted, sest mul puudub motivatsioon inimestega suhelda
*olen kaugsuhtes, kuid hingepõhjas tean, et ei usalda ühtegi meest (ka teda mitte)
*vanematega ei ole kunagi lähedane olnud (ei kallistatud, ei räägitud hoolimisest jne), kuigi nad kasvatasid mind ilusti üles ja millestki puudust ei olnud, füüsiliselt samuti ei karistatud

Lihtsalt tunnen juba, et ei leia oma kohta elus. Kas see ongi normaalne ja ajapikku saab kõik korda?

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: Ganna   18.01.13 18:21

Ei saa korda, mina olen 31. Ja minust on saamas alkohoolik, ma joon, sest ei saa oma probleemidega/tunnetega hakkama.
Olen käinud psühholoogi juures, tema ütles, et on tööstress, aga ma ei rääkinud talle ka kõigest, näiteks eneselõikumisest. Enam ei lõigu, sest alkohol ajab ka asja ära. Ma ei tea, mis saab.
Ega keegi ei saagi aidata, kui ise ei taha.
Sõprade puudus on ka ikka suureks miinuseks.

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: auto   18.01.13 22:28

Ajapikku võib küll kõik korda saada, aga arvan, et on vaja kellegi kaasabi. Üksinda oma probleemide/tunnetega pusimine on väga keeruline ja kahjuks pahatihti väheefektiivne.
Kas olete proovinud psühhoteraapiat?
Tallinnas nt Psühhoteraapia & Pshühhiaatria keskus Sensus (http://www.sensus.ee/nk.php?get=3). Nõuab mitmeid-mitmeid seansse, aga tasub proovimist - see on ju teie elu, mida tahate paremaks muuta.
Ka psühhiaatrid oskavad psühhoteraapiat, lisaks on mõnikord vaja selleks, et teid paremini aidata, nt antidepressante. Alkohol mõjub ka rahustavalt, kuid alkoholism varem või hiljem hävitab inimese. Selles ja mitmes muuski mõttes on psühhiaatri/psühhoterapeuti juurde minek teile soodsam variant.

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: vanaema   02.11.13 08:04

Saage üle hirmust ja vale häbist Leidke üks päev ja mida rutem seda parem teile Igale probleemile on lahendus Kõige kindlam on kogenud sptsilisti abi Temaga saate usaldusliku suhte ja siis tuleb usaldada ja ise uskuda paranemisse See kõik sõltub teie oma tahtest ja visadusest eesmärgini jõudmisest See nõuab püsivust ja aega Ka kõoge halvemal päeval ei tohi lootust kaotada Edu ja peale hakkamist

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada