Alkohol 454 teemat   578 postitust foorumis

Lisa vastus

Olen alkohoolik

Autor: No ilmselt olen küll, sest alko meeldib väga. 06.02.10 16:57

Õlu ja ainult õlu, aga hädapärast olen joonud muudki, isegi salaja, sest vend ja ema vihkavad väga joomist, eriti kodus joomist.
Nüüd elan aga üksi ja olengi hakanud mõtlema alkoholiprobleemile, mis mul on. Nimelt armastan ma õhtuti napsutada. Ikka 1,5 l õlut, vahest ka rohkem. Umbes aasta on selline asi kestnud. Mitte iga õhtu, aga näiteks puhkuse ajal oli küll ikka iga päev ka hetk alkoholi jaoks. Jõin end ikka mõnusalt vindiseks, aga pidudel hakkas ka asi muutuma, nimelt kui varem suutsin ma alati lihtsalt kergelt uimaseks/lõbusaks end juua, siis viimastel kordadel juhtus alati nii, et järgmisel hommikul ärkasin totaalse pohmakaga (halb oli olla, värinad) ja ka mäluauk oli täielik. No mitte midagi ei mäletanud. Kaotasin ka asju, nt rahakoti. Peale sellist joomat lubasin endale alati, et vähemalt nädal aega ei puutu ma alkot näpuotsagagi, aga juba ülejärgmisel päeval kostitasin end ikka väikse õllega.
Viimasel ajal tunnen, et läheks ja tooks juurde, veel õlut. Hakkab väheks jääma see 1,5 l. Hirmu ajab nahka.
Täna, mil ma seda juttu kirjutan, olen kaine olnud 2 päeva. Aga ma ju ei taha loobuda alkoholist 100%, tahan juua vahest, nii nagu vanasti ma seda teha suutsin. Harva ja ainult suurtel pidudel. Mitte kodus üksi.
Miks ma üldse joon? Esiteks mulle väga maitseb õlu, hea ja külm. Ka murede vastu ta avitab, keha muutub lõdvaks ja üksindus ei tundugi enam nii kohutav.
Hommikul ma muidugi jälle kahetsen, et õlut sai joodud ning siis jälle luban, et täna õhtul ma ju ei joo, aga millegipärast olen ikka jälle varsti poes ja õhtul vahin telekat, õllepudel näpus.
Ma tean, et mu probleem on algstaadiumis ja just nüüd peaks ma midagi ette võtma. Nüüd ma püüangi nädalakese ilma olla, kaine ja siis mõtlen edasi, mis teha annab.

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: Anne Tamm   24.03.10 13:53

Mul on sama probleem kardan ,et läheb hullemaks

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: I.H.   16.04.10 16:24

Mul on sama probleem, et mulle lihtsalt meeldib samuti õlle, juba 15-16.a hakkas see maitsema...nüüd olen 27 ja jätkan samas vaimus...hommikuti luban samuti endale, et AITAB!!! Aga siiski olen juba dopingus, et genereerin alati võimaluse saada seda kesvamärjukest, kuigi ise olen töötu...mehega koos ikka tipsutame õhtuti, võin vabalt ka 3 L õllet või veini ära juua, samas mees vaid lahjat õllet 1 L!..tavaliselt jään ma siis kusagil magama, kas autos või tugitoolis arvuti ees...jube vastik, õllekõht on samuti selle tagajärjel tekkinud, millest ma tahaksin väga loobuda. Aga kuidas? Kust leida see TAHTEJÕUD? Millega siis seda asendada kui mitte enam juua?
Eriti tugevaks on see probleem muutunud viimase aasta jooksul.

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: AA-LANE   10.08.10 18:34

TEIL KÕIGIL ON JUBA TUGEV ALKOHOLI SÕLTUVUS.OTSIGE ÜLES AA RÜHMAD.NEID ON EESTIS PEA IGAS LINNAS.USKUGE MIND AITAS.SEAL ON KÕIK SAMADE PROBLEEMIDEGA.

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: Ohhoo!   07.10.11 00:20

Leidsin oma vana postituse üles. Ja võin vaid konstateerida fakti, et paranenud pole küll miskit. Õlle on lahutamatu osa mu argipäevast, lisandunud on ka kangem alkohol. Kopp on ees nendest õllepudelite taarapunkti tarimisest:) Ma ei tea, kuidas küll vabaneda sellest murest. Piinlik on enda ja ka teiste ees, kuigi teised vist õnneks veel ei mõika mu seisundit. Hommikuti olen ju triksis-traksis, vahest käin jooksmaski. Pohmakat ka ma tavaliselt ei põe. Nägu aga hakkab reetma vaikselt eluviise. Kerge punetus näol, lippan tööle ja olen ja sogan miskit, et magasin kehvasti jne. Kehakaal näitab ka vaid tõusutrendi, ma olen selline joodik, kes sööb ja joob ühel ajal. Oi, kui hästi maitseb rämpstoit õlle või mõne muu meeldiva joogi kõrvale. Ma käin alla, vaikselt, ometi tööl mu karjäär edeneb. Mul on hea maine, vaatamata sellele, et olen pohmas peaga teinud palju vigasid, aga varasemalt saavutatud reputatsioon on hea kate kõigele, see pimestab kolleege ja nad ei märka veel, et olen põhja käimas. Miks ma joon? Miks? Peaks selle kõige pealt välja selgitama enda jaoks, siis ehk oskaks ka tegutseda; peaks abi küsima, sest üksinda ma hakkama küll ei saa. Tegelikult aga peaksin ma endale lihtsalt labidaga vastu pead lööma, sest tervis on mul korras, käed-jalad otsas, mõistust ka jagub, hea töökoht on kindlustatud, ma armastan oma tööd, mul on fantastilised kolleegid. Mul on tore perekond, ema ja vend-õekesed. Muresid jagub ka, aga kellel siis poleks murekoormat?
Aga mina, mina joon, hävitan ennast selle kuradi alkoga. Ma ei oska ilma selleta ollagi enam, eile käisin kaupluses ja ostsin kangemat kärakat, nüüd joon seda vaikselt omaette, keegi ei tea, et ma seda teen. Ei tea emake, ei õekesed...kolleegid arvavad, et olen puhkusel ja mõnulen kuskil soojas. Mina aga kergitan pudelikest ja ootan äravajumist, et laskuda sügavasse mõnusasse alkounne, et lubada varahommikul...oi, täna ma küll enam ei joo. Ha-haa...umbes enne Reporterit ärkab minus see janu, see kustutamatu nälg ja masendus, kurbus ronib hinge ja hakkab lämmatama mind, kuniks ma alla annan.
Ah, fuck it, lähen poodi ja juba olengi jälle samas vaimus, nagu kuradi konveier tead. Iga õhtune rutiin. Keksisin küll hüvade pereliikmete ning kolleegidega, kuid sõpru...sõpra mul ju pole. Mitte kedagi, need, kes kunagi olid - kooliajal või nii - need on normaalsete kodanikena loonud pere ja paratamatult minust eemaldunud. Elavad oma elu, on õnnelikud, vahest ka õnnetud, ometi on neil elu. Neil on lapsed, abikaasad...rõõmud ja mured. Mina sellesse pilti kindalsti ei mahu, ma ei mahu kuhugi. Tõstame klaase, vennad luuserid! Pääseteed ei ole, vaid me ise saame ennast päästa. Mina ei usu, et suudan kunagi...ennast päästa.

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: Martin   18.11.11 12:00

to: Ohhoo!

Ma ei tea, kas peaksin sulle kirjutama kuna ma ise ei ole alkohoolik. Soovitaksin sul proovida enesedistsipliini. Ma arvan et kui usud piisavalt endasse, suudad alkoholist loobuda.

Proovi alko asemel savu. See teeb imesid!

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: To ohhoo   15.05.12 01:52

Mees ära võta südamesse, aga seda on hale lugeda. Esimene kommentaar 2010, teine 2011. Alguses ei pidanud sa probleemi suureks, nüüd juba pead.

Nagu näha, siis enesehaletsemine ei aita. Miks kurat sa AAsse ei lähe?!
Praegu sul võib veel hea töökoht olla, aga kaua sedagi sellise eluviisiga jätkub? Vb aasta-kaks?

Mis saab siis, kui kaotad oma praeguse korraliku töö? Motti pole madalama palgaga tööd teha, seega istud kodus, korjad töötu abirahasid ja paned veel alkot? Ja mis edasi saab..?

ELU ONGI P....

Võta julgus kokku ja mine AAsse!

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: Heinz   22.05.12 11:27

Tere mul on mure alkohooliga olen korduvalt tapletti kuuri läbinud nüüd lasin 2 kuud tagasi endale 1 aastase süsti teha JA selles kasu pole kuna jõin nüüd jälle 3 päeva Olex vaja abi et mis asi aitax mind kõige paremini kuna endal tahtmisest jääb vähex aga alkohoolist ma pean loobuma pere elu keeran sellega jälle tuksi õnnex tõõ tegemist veel ei sega aga palju sinnagi veel aega on kui seda segama võib akkata Et kas keegi oskab soovitada mis ravi meetod olex siis kõige parem

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: hj   22.06.12 06:21

pole probleemi,mul läheb iga õhtu 4 l kanget õlut-ikka elan,aga pohmellid on nii suured et ei soovitakks kellelegi-peace

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: Marx   22.03.15 14:48

Aga mulle meeldib õlu, just lahjem variant, nt Pilsner. Joon seda juba pea 35 aastat jutti enam vähem iga päev. Ja maha jätta ka ei taha. Taara ainult ajab närvi, võiks lahtist õlut kuskilt saada nagu vanasti oli ja samuti võiksid olla need õlleaugud kus paksu maoga Marfa sulle vahust nõretavad kannud lauale viskas. Äge!

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: Helje   05.06.15 19:05

Minu mehele meeldib ka alkohol. Ta ei pea ennast alkohoolikuks, sest ei kaani ennast maani (tegin suurt skandaali viimati, see oli pool aastat tagasi) - kuid igapäevane õlletamine või gin'itamine on tema arvates ok. Minu arvates mitte.
Olen õnnetu, sest see segab mind tõsiselt.

Eelnev kirjutaja arvas, et kui sõpradel on pere, siis elatakse õnnelikult... Tõde on see, et pere omamine ei võta harjumust ära. MInu isa oli alkohoolik - jõi maani ja käitus väga agressiivselt, lausa psühhopaatlikult. Ka kasuisa oli alkohoolik - ei joonud end pildituks, aga muutus peale alkoholi tarvitamist agressiivseks "vandenõuteooriate" avastajaks. Minu esimene abikaasa oli salaalkohoolik - muidu igati tore, jõi õhtuti 1-2 pudelit õlut - mind see ei häirinud, sest ei muutunud agressiivseks. Kuid tal olid kontrollimatud vihapursked. Kui midagi ei läinud nii, nagu ta soovis - märatses metsikult, lõhkus valimatult, mis parasjagu silmapiiril. Kartsin teda siis kohutavalt, kuigi mulle ei teinud ta midagi.. Suhte- , õigemini igasugustest pereprobleemidest oli meil keelatud rääkida. Neid ei tohtinud olemas olla. Minu enesehinnang oli väga madal ja elasin oma sisemist suluseisu välja meie väikese laste peale pidevalt karjudes... Hakkasin üksinduse ja hingeahastuse tõttu tuttava kutsel kirikus käima. Seal kuuldu kasvatas minu sisemist tugevust mitu aastat sedavõrd, et võtsin julguse kokku vastu astuda sündmustele, mis pereelus häirisid. Siis hakkas mees üksi jooma ja mitte vähe... sellega kasvasid kontrollimatud vihapursked. Sõpru tal ei olnud. Ja mina põgenesin koos lastega tema juurest, sest mõistsin, et ma ei jaksa enam vastu pidada - vastasel juhul hakanuksin kaksikelu elama või lasknuksin ka enda elu käest, "uppunuksin" koos temaga. Sest lootust paranemiseks polnud. Lapsed? Kes jõuab neist enam hoolida - minu jõud kulus ju mehe alkoholismile...

Tänaseks on minu esimene abikaasa surnud. Isa ja kasuisa aga elavad sama "targalt" edasi, mõlemad ilma pereeluta - mitukümmend aastat siis... Nii, et sõber, perspektiivi Sul on, mille nimel alkoholi nautlemist jätkata. Mina kaalun täna tõsiselt mehe juurest oma uute väikeste lastega lahkumist. Seekord pole ma enam vaikiv kaaskannataja olnud - olen kärtsu ja mürtsu teinud, kuid mees keeldub omaks võtmast, et midagi on mäda. Jah, tema jaoks pole - sest talle meeldib. Aga mulle ei meeldi. Pereelu aga koosneb inimestest, kelle liikmetest kõigil on seal hea olla, kes arvestavad üksteisega.

Mis mulle ei meeldi? Hais, mis teda saadab, kui ta koju saabub ja meid kõik kallistab. Ta sõidab napsisena liikluses, sest mina ei luba tal kodus juua, kus kasvavad meie väikesed lapsed. Liikluses on aga palju muid kaineid inimesi... Järsku peaks lati alla laskma - kodus ju ainult neli inimest? Ühiskoosistumised, kus tema tähelepanu on eelkõige alkoholipruukimisel, mitte meie ühisel harval vabaajaveetmisel väljaspool koduseinu. Et siis sedaviisi. Ja ausõna - mulle ei meeldi näägutada, kuid laste ja iseenda vaimse tervise säilimise nimel pean ju midagi ette võtma. Kes siis veel perest peaks hoolima, kui mitte selle liikmed? Ainult, et kui kaugele peab see kumm venima, kui üks osapool keeldub kangekaelselt oma harjumusest loobumist? Mina loobun sel juhul sellest ühest inimesest - sest ma ei jõua kõike üksi enam ohjata. Milleks on peres olemas kaks täiskasvanut inimest?

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: Alice   08.06.15 10:14

Olen ise juba eakas ja maadlen samuti alkohoolikust abikaasaga.Juba enam kui 45 aastat.Alustas ta n.n. varases nooruses õlle joomisega...sinna lisandus tolleaegne kehv veinilake ,viin ja nii ta läks. Pidu ,pidu otsa ikka alkohol ,siis kõrtsud ...peretüli, lahutus uute lootustega uus abielu,lapsed osavõtmatus kodutöödes ,lastega ei tegelenud üldse saabusid peretülid kus süüdi kõik aga mitte mees oma alkoholi lembusega.töökohad vahetusid,palgatase langes..pere kannatas..ja nüüd paljude aastate möödudes tulid joomatsüklid ja siis mureneb raudne tervis. süüdi ikka kõik muu mitte alkohol.kõike on jagunud---kaklemist,räuskamist. ja just kõige kättesaadavama --abikaasa süüdistamist. Ja loll mis loll ainult lubadused,tõotused ja ähvardused. Kahju lugeda kuidas ikka ja jälle kaaslannad -naised joodikutega pahaaimamata persid loovad.Mõtlen sellele pidevalt.Kahju.joodik ka inimene aga miks ta teiste elu hävitav sõna otseses mõttes.Kus oleks märk äratundmiseks.

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada