Alkohol 454 teemat   578 postitust foorumis

Lisa vastus

Tore, et keegi mõistab:) Jah, meilgi läheb ...

Autor: Helen 10.01.04 21:40

Tore, et keegi mõistab:)

Jah, meilgi läheb isa teenitud raha tihti ema kätesse või jagab ta seda purjus peaga lahkelt ka mulle ja vennale. Ja kui ma lugesin su teksti sellest, et sinusse on kasvatatud teadmine, et naine/ema on see, kes kõiki üleval peab, siis ma hakkasin mõtlema, et tegelikult on mul endal sama hirm. Sina oled küll vanem ja teenid juba ise. Mina hetkel õpin ja vahel ka teenin, aga tihti avastan end olukorrast, kus mõtlen, et issand küll, kui ma kooli lõpetan, kuidas ma end siis ära majandan. Ei tule mõtessegi, et ka mees võib ju aidata.

Abipalumisega on mul ka enam vähem sama lugu. Ei oska, olen alati mõelnud, et saan ise hakkama ja siiani olen ka saanud.

Selles võib sul täitsa õigus olla, et ta joob sellepärast, et ta on alkohoolik:) Ma arvan, et ta on oma käitumusega meile lihtsalt sisendanud, et meie oleme süüdi, ühiskond on süüdi jne. Selles osas, et perekond pole süüdi tema joomises olen ma nõus, ka ühiskonna süüks ei saa seda ajada. Aga seda ma usun küll, et see ON, vähemalt osaliselt, tema enda süü. Need on ikkagi olnud tema valikud ja täiskasvanud inimene peaks ikkagi tunnetama, kust läheb piir. Õigel hetkel tuleb abi paluda. Võib-olla on ka tema perekonnas olnud väärtused mis on soodustanud joomarlust ja abipalumine on võõras nähtus olnud. Tema isa ma palju ei mäleta, aga tema ema ehk siis minu vanaema on tore inimene, kuid kui poeg purjus on, siis ütleb ainult: issand jumal, jälle joob. ja minu arust ei tahagi siin suguvõsas keegi midagi ette võtta. Ma ei tea, kust minul selline võitlusvaim ja enesekindlus siis on tulnud.

Kogust sellest jamast on mulle jäänud tohutu raske koorem kanda: vastupidiselt temale, kellel on vähe eneseusku ja tahet, midagi muuta, on minul tekkinud trots, et mina kunagi selliseks ei saa. Ja selle tõttu olen ma oma elus juba väga palju pidanud tegema otsuseid, mis mulle tunduvad veel liiga vara olevat. Kõik asjad olen nagu ise otsustanud. Ühest küljest tundub see olevatki sellest, et ma näen, et selliseks nagu isa ma saada ei taha. Teisalt võiks ju mõningate asjade otsustamisel abiks olla kogu perekond. Ja võib ju mõelda, et nii tore, juba otsustad kõik ise jne. Aga ma olen noor inimene ja sellest väsib ära, ma tahaksin veel olla vahel laps ja tunda, et vanemad kaitsevad mind. Kui mina aga pean tihti olema lapsevanema rollis ja aitama isa voodisse, et ta end või mööblit katki ei kukuks, siis...

Selle toetamise ja kantseldamise kohalt nii palju, et tegelikult oleme me (vähemalt ema küll) enda käe alt ära tõmmanud. Tema ignoreerib teda juba ammusest ajast. Nii kui isa purjus on, ema ei suhtle temaga. Mina aga ei suuda vahel ta lollile jutule vastu panna ja ikka paugun ja kui ta kusagil komberdab ringi, siis ikka muretsen jne. Aga nüüd viimane kord, kui ta tsüklis oli, siis ma mõistsin ühte asja- Tegelikult ta ei tahagi sellest viinaveast lahti saada. Sest ma sain täiega aru, et ta ise mõnuga kaifib oma purjusolekut. Talle meeldib see ja nüüd ma teen sellest ka omad järeldused.


Ja noh pushimise all ma ei mõtle enam ammu seda, et ütlen talle: mina otsi korralik töö või ära joo enam. Need ei mõju, lapsena arvasin, et mõjuvad ja siiralt uskusingi, kui ta lubas. Ma mõtlen, et võiks teda viia sinnani, kus ta saab aru, et ta peab ISE midagi tegema. Aga ma pole veel välja mõelnud, kuidas see välja võiks näha..:P

Jah, sul on õigus. Ma pean ka ise oma väärtused ümber hindama. Aeg on selline, et tuleb rohkem enda pärast muretseda, mitte tema pärast. Täiskasvanud inimene juba ja oma valikud elus teinud. Aga siiski- kas sul ei tule mõnikord hetked, kus sa mõtled, et ta on ikkagi su isa, ka tema ootab respekteerimist ja tahab, et teda hinnataks. Ja ma ei tahaks ka, et teda üldse poleks.

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada