Alkohol 454 teemat   578 postitust foorumis

Lisa vastus

Eve- ma lugesin su teksti ja ma tundsin seal ...

Autor: Helen 04.01.04 02:54

Eve- ma lugesin su teksti ja ma tundsin seal enda ära. Kuigi ainult sinnamaani, kus toimub vihastumine ja ängistus. Ma arvan, et ma olen noorem kui sina, sest mu isa on ka noorem kui sinu isu. Nimelt- ma olen ise 20 ja isa on 46. Ka minu is on terve elu joonud. Juba lapsepõlvest mäletan seda, kuid siis ei osanud ma seda nii vihata. Nüüd, kui ta joob, siis on t aikka täiega tsüklis- kaks nädalat kindlasti. Ja tavaliselt lähen ma ikka õudselt närvi, mus tekib nii kohutav viha, et ma olen võimeline teda isegi lööma. Vahel ka selline ängistus ja väljapääsmatus, sest ta muutub siis üleolevaks ja kergesti ärrituvaks ning mõtleb, et tema on hull peremees nüüd majas. Ema küll ütleb, et pole mõtet jne. , aga minu arvates tuleks midagi ette võtta. Ma olen vist veel nii noor ja naiivne, et usun, et asja saab parandada. Aga tegelikult ma arvan, et närvi ajab mind just see, et ema on meie pere ainus püsiv sissetulekuallikas. Isa küll vahel teenib, aga ta joob selle raha kõik jälle maha. Mind ajabki närvi tema suutmatus ISE midagi teha, tema ebastabiilsus, õrnahingelisus. Purjus peaga ta alati räägib oma TEGELIKKE tundeid. Ma usun, et alkoholis peitub tõde. Siis ta selgitab, et perekond ei toeta teda jne. Aga kui ta on elu aeg selline türann olnud, siis ausalt öeldes tekib mul tõrge ja ma ei tahagi teda toetada. Milleks? Mõnikord tekib mul selline heldimushetk, et tahaks teda lohutada, kuid siis ta jälle teeb midagi sellist, mis mind närvi ajab ja siis...on kõik jälle metsas. Ma arvan, et ta joob just sellepärast, et ta pole end nö elus leidnud, tal pole püsivat sissetulekut ja meie ka ei toeta teda ju. See on nagu surnud ring. Mõnikord olen mõelnud, et kui meie äkki pushima hakkaks teda ehk siis ta alustaks kusagilt. Samas jälle peab ta ISE tahtma, enne ei saa midagi. Praegu on aga alati ühte moodi: tema joob end tsüklisse, meie oleme närvilised ja nähvame ja sõimame, tema on ükskõik. Kui ta kaineks saab, siis on TEMA vihane ja närviline, et mis siin jälle tehtud on jne, siis läheme meie omakorda selle peaele närvi ja õiendame, et ise sa jõid kaks nädalat jne. Siis mingi aeg see ununeb ja ma saame enam vähem normaalselt läbi. Ja just siis, kui me hakkame kõige paremini läbi saama, hakkab ta uuesti jooma... Mida teha? Kas asja saaks parandada? Ema on mul selline rohkem leppijatüüpi. Kuigi ma näen, et ta kannatab, ei saa ma midagi teha. Ka ema ise peaks alustama kusagilt. Või tõesti ei saa midagi teha ja tuleb leppida selle terroriga veel kaua ..

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada