kommentaar 29.11.06 / Endokrinoloogia

Külastaja küsib:

Tere!
Olles suhkruhaige loen Teie lehekülge järjepidevalt. Põen II tüübi diabeeti juba pikka aega. Tablettravilgi juba 13 a. Kuna olen tegev ühes suhkruhaigete seltsis, puutun ka teiste hädalistega peaaegu igapäevaselt kokku. Võin öelda nii enda, kui veel mõne inimese kogemusest, et organismid on ikka väga erinevad. Kui ühel minuvanusel naisel on hommikune suhkur alla 10, on temaga veel kõik korras ja tohtergi rahul. Mina tunnen ennast sellise suhkruga juba poolsurnuna, juba alates 8-st olen töövõimetu. Samuti olen kohanud inimesi, kes väga halvasti ennast tunnevad kui veresuhkur üle 7 tõuseb. Muidugi on õnn see, et sellisel juhul aitab tavaliselt dieet edukalt ja isegi kui tohtrid probleemi ei näe, saab ennast igaüks esialgu ise aidata. Veel ten vanaema, kes üle 70-aastasena on hädas vereringehäiretega. Ka temaga juhtus nii, et noorpõlves saadud trauma tulemusena on temal verevarustus ajju väga tugevasti häiritud ja kui suhkur tõuseb üle 7 on ta võimetu voodist tõusma, kehtivate reeglite järgi on ju kõik korras. Tema on leidnud leevendust piimaseenest, mille kuure ta järjekindlalt teeb ja veresuhkru väärtused on ta saanud 5 kanti ja tunneb ennast hästi (lisaks tablettravile). Minu kirja mõte on mitte kritiseerida üldtuntud piire, vaid viidata sellele, et probleem võib olla ka siis, kui probleemi ei paista olema. See info, mis liigub haigetel omavahel võib vahest ikka väga kasulik olla, sest igaüks peab enda ja oma tõvega igapäevaselt ju toime tulema ja arsti juurde ei saa ei eriti tihti, ega vahest üldse mitte. Probleem on perearstid, kes ikka viimseni üritavad oma peaga ravida, kuigi inimesed on ikka vahest püsti hädas. Kui inimene ütleb, et talle ikka ravi mitte ei sobi, siis mõni perearst võtab seda lausa isikliku solvamisena.
Veel soovin Teile jõudu selle lehelülje pidajana - arvan et see on mõnelegi inimesele ikka päris asendamatu.
Tänan

Arst vastas:

dr Anu Ambos

Endokrinoloog

SA PERH Mustamäe korpus

Tere!
Aitäh heade soovide eest!
Olen sellega nõus, et iga inimene on ainulaadne nii vaimult kui kehalt ja oma ravieesmärgid tuleb igaühel koos raviarstiga paika panna arvestades oma eripära. Siiski ei ole veresuhkur üle 8 mmol/l normaalne ühegi inimese jaoks ja sellega kohanemine tähendab valmistada organismi ette piinavateks aastateks tüsistunud diabeediga. Kui tüsistused on käes, ei saa neid kahjuks enam mingil viisil olematuks teha. Kogenud tohtri ülesandeks ongi vaadata iga patsienti tulevikuperspektiiviga ja tutvustada võimalikke riske ja boonuseid ka igale patsiendile näidates kätte riskide vältimise võimalused. Kas patsient neid võimalusi kasutab, on tema valik. Igaüks on siiski lõpuks ise oma õnne sepp.
Tervitades,
dr. Anu Ambos.

Kas see arutelu oli kasulik?