Munajuhade kinni panemine 26.11.09 / Seksuaalnõustaja

Külastaja küsib:

Tere,
Olen 22-aastane naine (edukas ja kõike muud), kes seisab silmitsi väga eripärase probleemiga. Nimelt, mul on armastav hingesugulane (loe: abikaasa eluks), mul on 3-aastane laps. Mu elu on hea ja lilleline, täis armastust.
AGA, meie elukaaslasega oleme mõelnud rasedusvastaste vahendite peale väga sügavalt juba aastaid. Tõsiasi on see, et nad ei tööta. Isegi vaskspiraaliga suutsin ma rasestuda ja see viis abordini (vahepeal tundub nagu ma jääksin rasedaks juba hambaharja laenamisest), seega eluaeg kannatan süümepiinadega. Meie oleme väga õnnelikud oma lapse üle, ta on tähtsaim inimene mu elus, koos oma elukaaslasega, loomulikult, aga antud olukorras teist last niipea ei soovi. Plus see, et me oleme noor perekond ja see tähendaks ka eluks ajaks kohalpüsivust, mis meile nii väga hästi ei sobi isiklikel põhjustel. Me oleme proovinud kõike. Hormoonid ajavad mind hulluks, suguühet ka ei taha neid kasutades. Kondoom pole kindel, natukene raputad liiga palju ja kohe on vaja SOS pille minna tooma. Ja on ka point, et ma ei tunne ennast naisena, kui on koguaeg vaja mõelda hästi palju selle peale, et kas mingi rasedusvastane asi töötab või mitte... või hormoone võttes, veel hullem. Meil on peres algusest saati olnud mõte adopteerida last millalgi. See tuleneb meie pere spirituaalsetest prioriteetidest, kus me näeme vajadust aidata teisi hingesid, pluss kõik see, et maailm on niigi ülerahvastatud. On olemas palju lapsi, kes vajaksid meid, ja me oleme olemas!
Probleem siis: ma tahaksin oma munajuhad kinni panna, ja oodata aega, kuna ma olen valmis adopteerima last, seda ma südames tahan siiski niikuinii teha. Aga siis hakkab ajus loogika vastu vaidlema, et ma olen noor, ma ei tea selle protseduuri riske jne. Ja mis siis kui ma 10 aasta pärast kahetesen? Kõik need küsimused peas. Siiski jään ma endale kindlaks, et ühest omast piisab ja tahaks nüüd teisi lapsi aidata (nagu ma ka teen päriselus, ainult mitte "ema" rollis). See küsimus siiski tekkitab erinevaid emotsioone, ja tahaksin, et keegi adekvaatne inimene suudaks mulle puust ja punasest rääkida selgeks nii oma arvamuse (mitte ainult arstliku, vaid ka kui naise või ema.... võttes arvesse mu spirituaalne külg: me oleme kõik vennad ja õed, ning kõik maa lapsed vajavad ema), kui ka protseduuri täpse käigu ja riskid. Pluss ka loomulikult selle, et kas on üldse võimalik unistadagi sellisest asjast kui ma olen nii noor (minu kuuldu järgi on sellise operatsiooni tegemine nii noorelt vägagi raske; arstid lihtsalt pole nõus seda tegema). Googlet ma piisavalt palju ei usalda, et oma otsust teha ja mu mees toetab mind igati pidi, kuid tema keeldub otsustamast... õige ka, mina olen ju see, kes sünnitab/ei sünnita... Seega: Appi?!

Ps. Ma ei taha vastust, mis ütleb "oota veel ja otsusta siis; sa pole piisavalt sellele mõelnud", tahan midagi enamat. Olen ise ka psühholoogiat (BA) jne õppinud ülikoolis, ja tahaksin vastuse, mis oleks aus ja mitmekülgne, mis tõesti annaks mulle infot erinevatest aspektidest vaadates; tõelist abi.

Ma tänan.

Arst vastas:

dr Lemme Haldre

Psühholoog-psühhoterapeut, kliiniline seksuoloog

Erakliinik Elite

Tere
Mõistan, et Teil on praeguses olukorras mure. Kahjuks olen ka mina seda meelt, et nii kardinaalset otsust ei tohiks ehk praeguses vanuses teha.
Mulle tundub, et peale Teie poolt nimetatud rasestumisvastaste vahendite on veel mõned, mida võiksite proovida. Võiksite pöörduda Tartus noorte nõustamiskeskusesse (dr. Sikk või dr. Part) ja üksipulgi kõik võimalused veelkord läbi arutada.
Ühe võimalusena soovitaksin ka teha lõikus hoopis mehel. Selle operatsiooni tulemusena suletakse seemnejuhad kas ajutiselt või päriselt. Konsulteerida tasuks meestearstiga. Tänapäeval kasutavad seda sageli perekonnad, kes enam lapsi ei soovi.
Kui mõelda maailma mastaabis, siis on vanemliku hoolitsuseta lapsi tõesti palju. Samas leian, et tänases Eestis oleks suur rõõm, kui just üks haritud, noor naine sünnitaks oma lillelisse ellu veel ühe lapse.
Kolme lapse emana on mul pisut raske Teid mõista. Minu jaoks on emaks olemise roll olnud midagi sellist, mida ei ole asendanud ükski diplom ega karjääriredelil rabamine.
Oma lõpliku valiku peate aga tegema ikkagi ise.
Tervitades Lemme Haldre

Kas see arutelu oli kasulik?