BENFOGAMMA

Vitamiin B1 vaeguse ravi täiskasvanutel.

Raviks manustatakse 1 kaetud tablett 1...3 korda päevas, üksikjuhtudel ka rohkem. Tablett neelatakse
tervelt koos vedelikuga.

Ülitundlikkus toimeainete või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Päriliku harvaesineva fruktoositalumatuse, glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooni või sahharaas-
isomaltaasi puudusega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Makrogoolglütseroolhüdroksüstearaat võib põhjustada kõhuvaevusi ja kõhulahtisust.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud toimed

Tiamiin inaktiveerub 5-fluorouratsiili toimel, sest 5-fluorouratsiil inhibeerib konkureerivalt tiamiini
fosforüleerimist tiamiinpürofosfaadiks.

Raseduse ja imetamise ajal on soovitatav vitamiin B1 ööpäevane annus 1,4...1,6 mg. Puudub info
benfotiamiini manustamisskeemi muutmise kohta. Seda annust võib ületada raseduse ja imetamise ajal
ainult juhul kui patsiendil on tõendatud vitamiin B1 puudulikkus, sest kõrgema kui päevase soovitatava
annuse kasutamise ohutust ei ole siiani kindlaks tehtud.
Vitamiin B1 eritub rinnapiima.

Erilised ettevaatusabinõud ei ole vajalikud.

Kõrvaltoimed on hinnatud sageduste alusel järgnevalt:

väga sage (>10%)
sage (>1% kuni <10%)
aeg-ajalt (>0,1% kuni <1%)
harv (>0,01% kuni <0,1%)
väga harv (<0,01% või teadmata)

Immuunsüsteemi häired:
Väga harv: üksikjuhtudel võib esineda ülitundlikkusreaktsioone (urtikaaria, nahalööve).

Seedetrakti häired:
Väga harv: benfotiamiini kliinilistes uuringutes dokumenteeriti üksikjuhtudel seedetrakti häireid, nagu
iiveldus ja muud seedetrakti vaevused. Siiski ei erinenud sagedus oluliselt platseeboga ravitute
gruppidest. Põhjuslik seos benfotiamiiniga ei ole veel piisavalt selge ja võib olla annusest sõltuv.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamisjuhtudest ei ole teatatud.

Farmakoterapeutiline rühm: vitamiinid, ATC-kood:A11DA03

Vitamiin B1 on elutähtis aine. Lipofiilne eelravim benfotiamiin muudetakse organismis bioloogiliselt
toimivaks tiamiinpürofosfaadiks (TPP e kokarboksülaas). TPP-l on tähtis funktsioon süsivesikute
metabolismis. Tiamiinpürofosfaat toimib koensüümina püruvaadi muundumisel atsetüül-CoA-ks ja
kuulub transketolaasi koostisse pentoosfosfaadi tsüklis (PFT). TPP osaleb ka α-ketoglutaraadi
muundumisel suktsinüül-CoA-ks Krebsi tsüklis (TKT). Vitamiinid on omavahel tihedalt seotud läbi
ainevahetuslike protsesside ja seeläbi omavad B-grupi vitamiinid koostoimeid.
Kokarboksülaas on püruvaadi dehüdrogenaasi koensüüm, mis on tähtis komponent glükoosi
oksüdatiivsel lõhustamisel. Kuna närvirakkudele toodetakse energiat peamiselt glükoosi oksüdatiivsel
lõhustamisel, siis on vaja tagada tiamiini piisav kogus närvisüsteemi funktsioneerimiseks. Kui glükoosi
sisaldus veres suureneb, suureneb ka tiamiini vajadus.
Kokarboksülaasi vähesus põhjustab ainevahetuse vaheproduktide - püruvaadi, laktaadi, ketoglutaraadi -kuhjumise veres ja kudedes. Seepärast on lihaskude, müokard ja kesknärvisüsteem eriti tundlikud TPP
puudusele. Benfotiamiin inhibeerib nende toksiliste ainete kuhjumise.
Vitamiin B1 taseme kindlaksmääramiseks mõõdetakse tiamiindifosfaat-sõltuva ensüümi - transketolaasi
- aktiivsust erütrotsüütides ja ensüümi aktiveerumise astet. Transketolaasi tase plasmas jääb vahemikku
2...4 µg/100ml.
Tiamiinpürofosfaati, vitamiin B1 bioloogiliselt aktiivset vormi, on leitud taimedes ja loomariigis.




Inimorganism peab saama tiamiini piisavas koguses, kuna koed vajavad seda pidevalt ning säilitamine on
piiratud. Kogu organismis on umbes 30 mg vitamiini B1, millest 40% paikneb lihastes. Minimaalne
vitamiin B1 vajadus on 0,3 mg/1000 kcal. Päevane annus meestel peab seega olema 1,3...1,5 mg ja
naistel 1,2...1,3 mg/päevas. Raseduse ajal tuleb juurde arvestada 0,3 mg päevas, imetamise ajal tuleb
juurde arvestada 0,5 mg/päevas.

Vitamiin B1 (või benfotiamiini) antineuralgilist toimet on demonstreeritud loomkatsetes. Benfotiamiini
toime efektiivsust diabeetilisele polüneuropaatiale on kinnitanud mitmed topelt-pimedad
platseebokontrolliga uuringud.
Vitamiin B1 defitsiidi sümptomid on (beriberi) perifeerne neuropaatia koos tundlikkuse häiretega, lihaste
nõrkusega, koordinatsioonihäiretega; ataksia, pareesid ja psüühilised, seedetraktiga seotud ning
kardiovaskulaarsed häired.
Kroonilise alkoholismi korral võib vitamiin B1 puudus põhjustada kardiomüopaatiat koos parema
vatsakese laienemisega, polüneuropaatiat, Wernicke entsefalopaatia ja Korsakoffi sündroomiga.
Vitamiin B1 defitsiiti näitavad:
- tiamiini alanenud tase veres, plasmas, verelibledes.
- tiamiini vähenenud eritumine uriini ja vähenenud transketolaasi aktiivsus, tõusnud transketolaasi
aktiveerumise koefitsient.

Vitamiin B esineb toiduainetes tavaliselt bioloogiliselt aktiivsel kujul tiamiinpürofosfaadina.
1
Imendumisel peab fosfaadi-jääk sooleseinal eralduma ensüüm pürofosfataasi kaasabil. Imendumine
toimub annusest sõltuvalt kahe erineva transport-mehhanismi abil, milleks on kuni 2 µmol annuse puhul
aktiivne resorptsioon ning suuremate annuste puhul passiivne difusioon.
Benfotiamiini suukaudsele manustamisele järgneb selle defosforüleerimine sooles fosfataaside kaasabil
rasvlahustuvaks S-bensoüültiamiiniks (SBT). S-bensoüültiamiin imendub vesilahustuvatest
tiamiiniderivaatidest paremini ning kantakse tsirkuleeriva verega rakkudesse. Seal järgneb ensümaatiline
debensoüleerimine tiamiiniks, mis tiamiinikinaasi kaasabil aktiivseks koensüümiks (kokarboksülaas,
sünonüüm tiamidiinfosfaat) muudetakse. Organismis kasutatakse päevas umbes 1 mg tiamiini. Tiamiini
jääk eritub uriiniga.
Benfotiamiini imendumine on annusest sõltuv protsess. Rasvlahustuvatel ainetel ei esine imendumisel
küllastusfaasi, mis aga piirab tiamiini imendumist. On teada, et organismis tekivad benfotiamiinist
bioloogiliselt aktiivsed koensüümid - tiamiinpürofosfaat ja trifosfaat. Loomadel läbiviidud
autoradiograafial leiti eriti kõrge benfotiamiini tase ajukoes, südamelihases ja diafragmas.
Rasvlahustuva eelravimi benfotiamiini kineetilised omadused erinevad põhimõtteliselt vesilahustuvatest
tiamiini derivaatidest. Uuringute käigus on kinnitust leidnud benfotiamiini parem biosaadavus võrreldes
tiamiinmononitraadi, allitiamiin fursultiamiini ja tiamiindisulfaadiga. Uuringus määrati füüsilise
pingutuse ajal 20 sportlasel benfotiamiini tase plasmas, hemolüsaadis ja erütrotsüütides, mis oli suurem
kui vesilahustuvatel tiamiini derivaatidel. Peale ekvimolaarse benfotiamiini ja tiamiinmononitraadi
annuse manustamist leiti viiekordne erinevus biosaadavustes. Maksimaalne benfotiamiini
kontsentratsioon plasmas oli isegi 16 korda kõrgem.

Tiamiini terapeutiline laius on suur. Tiamiini suukaudsel manustamisel küülikutele 50 mg/kg 4 nädala
vältel ei täheldatud mingite kōrvaltoimete ega histoloogiliste koemuutuste esinemist.
Benfotiamiini akuutne toksilisus hiirtel ilmneb suukaudsel manustamisel annuses 15 g/kg, intravenoossel
manustamisel 2,2 g/kg ja intraperitoneaalsel manustamisel 1,81 g/kg. Ka suurtest annustest (100 mg/kg)
tingitud kroonilise toksilisuse puhul ei ole mingeid organpatoloogilisi muutusi täheldatud.
Rottidel läbiviidud kroonilise toksilisuse uuringutes ei täheldatud patohistoloogilisi muutusi. Loomad
talusid 0,08…1 mg tiamiini 3 põlvkonna vältel, kusjuures kõrvaltoimeid ei ilmnenud. Nimetatud annus
ületab 50…100 korda soovitatud päevase annuse.
Uuriti vitamiin B teratogeenset efekti hiire neuroblastidele (N1 E-115) rea teiste ainetega võrreldes.
1
Kontsentratsioonis 1 x 10-3 (M) tiamiinhüdrokloriidil teratogeenset toimet ei täheldatud. Sarnaseid




tulemusi on saadud ka benfotiamiini uurimisel.
Vitamiin B rasvlahustuvate derivaatide kantserogeensuse kohta andmed puuduvad.
1

Tuum: maisitärklis, sahharoos, želatiin, talk, steariinhape, magneesiumstearaat.

Kate: sahharoos, talk, kaltsiumkarbonaat, titaandioksiid (E171), valge savi, kummiaraabik, kolloidne
ränidioksiid, maisitärklis, makrogool 6000, montaanglükoolvaha, povidoon K25, naatriumkarmelloos,
glükoosisiirup, makrogoolglütseroolhüdroksüstearaat, naatriumdodetsüülsulfaat.

Gluteenivaba. Ei sisalda laktoosi.

Ei kohaldata.

5 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Pakendis on 30, 50, 60, 100 või 500 kaetud tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

ja käsitsemiseks

Erinõuded puuduvad.