 |
|
Antud teemal on vastatud 4329 küsimusele
|
|
|
| Küsimus: kas ja kuidas võtta antidepressante |
|
|
|
Elan Dublinis juba 3 aastat,,,üürime siin teise eestlastega maja,,elu on normaalne,samuti töö.....kuid midagi hakkab mind järjest rohkem ja rohkem häirima,,,olen hakanud iga pisemagi asja pärast oma elukaaslase peale karjuma,,nokin ja norin,,tegelikult tahan hoida meie suhet,,,kohe ei tea mida peaks tegema,,,olen loomult maalaps ja suurlinna elu on häiriv ja stressirikas,,,,ma ei kujuta ette,et oma jubeda käitumise pärast oma mehest ilma peaksin jääma ja paraku see juhtub,kui ma ennast kokku ei võta,,,mina aga ei suuda,,,miski nagu lahvatab peas,vahel ajab selline seisund lausa südame pööritama,,,mu mees on täiesti rahulik ja fantastilise närvikavaga,õnneks! Mina aga vajan abi ja nüüd siis mu palve,,,,,tulen Eestisse,,lähemalt Pärnusse septembri lõpus ainult 3 päevaks,,,otsisin netist Pärnu psühhiaatreid,et kuidagi vastuvõttu kirja panna,,kahjuks ei leinud ma aga registrastuuri numbrit,,,ehk oskate anda kas kontakt telefoni numbrit või veel parem e-maili aadressi,et saaksin omale aja kinni panna ja üldse palun nõu kuidas ma ennast saaksin kokku võtta,et neid jubedaid vihapurskeid ei tekiks,,,olen tõeliselt hädas ja õnnnetu,,,,,,
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Psühhiaater Ants PUUSILD
SA Pärnu Haigla
Psühhiaatriakliinik
Sääse tn 3, Pärnu 80012
Telefon: 44 73277
Faks: 44 73273
E-post: puusilda@ph.ee
Väga hea tohter.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
| Küsimus: kohutav masendus.. |
|
|
Lp.hingetohter,
olen sattunud kuidagi väga täbarasse olukorda,olukorda,mida ei oleks eales osanud ette kujutada.Olen olnud energiline töötav naine ning elukaaslase raha ei ole nagu kunagi vajanud,olen ise toitnud ja katnud oma alaealist poega,kuna tema isa ei toeta teda mitte kuidagi.Elukaaslasega olen koos elanud 10 aastat,alkoholi probleemi ei ole ja oskab kõiki töid ning võõrastega suheldes väga meeldiv ja kena mees...aga...nüüd kus minuga juhtus õnnetus ja olen kipsis juba teist kuud kodus,haiguslehega ei arvesta,sest kuna olen FIE ja töötanud vaid osalise tööajaga,siis minu haigusraha on minimaalne,sellega ei suudaks ma isegi oma poega toita.Nüüd siis aga on ilmnenud selline asi,et minu elukaaslasel äkki ei ole raha,et meile toitu osta,viriseb iga krooni pärast mis peab välja käima.Toitu toob koju minimaalselt ja ainult seda mida ise armastab,arvestamat minu või lapse soovidega.Kuigi palk on tal eesti keskmine,aga ajab nagu kiusu.Laps on ise omale toidu toonud,olen tema jaoks toiduraha lausa laenanud sõbrannade käest.Olukord kestab ilmselt veel,kuna ma ei saa niipea tööle minna.Ja nüüd kus mul oli juubelisünnipäev,ei teinud ta mulle isegi kingitust mitte.Tunnen ennast kui puuri pandud lind,ei näe kuskil väljapääsu.Tunnen kohutvat masendust ja ahastust,on olnud elust lahkumise mõtteid,tunnen ennast mittevajaliku ja võimetuna midagi tegema.Elukaaslase suhtumine minusse on tõrjuv ja tunnen ennast muidusööjana.Masendust lisab veel seegi,et nädal tagasi matsin oma emakese,keda pidin hooldama voodis pool aastat.Tunnen ennast hingeliselt nii kohutavalt,et ei tea kuhu peituda ja mida ette võtta.Pikad päevad olen üksinda kodus ja faktiliselt selle aja nutan kogu aeg.Ahastan,et ei ole kümne aastaga tundnud inimest kelle kõrval elan,kes minust ei hooli ja kõige suurem mure on lapse pärast,et ei suuda talle kindlustada korralikku toitu ja riiet.Kodunt välja ei saa,kuna jalg ei kanna,autot mul ei ole.Kogu aeg on tunne,et tahaks kuskile ära kaduda,päriseks ja igaveseks.Muidugi tean,et Teie ei saa mulle midagi soovitada peale lohutavate sõnade.Aga needki oleksid head ja veidigi tooksid lohutust.
Lugupidamisega Siiri
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Kipsis jalg paraneb ja sügis on meil kaunis. Läbi raskuste kasvamisel laps karastub ja oskab rõõmuhetki rohkem hinnata, sellistest kasvab Tõeline Inimene. Nutmine puhastab hinge, aga liigne "vesistamine" pole kasuks. Ärge end alandage, eneseuhkus ja -väärikus olgu senisest kõrgemgi veel. Ja tüli ärge ka norige. Küll raskemad ajad mööduvad. Ja elu näitab, kas hoolitakse rohkem oma veeringutest või siis elukaaslasest.
Oo, kaunis kapitalism, sa teed inimesed jobuks, kaob inimlikkus.
Esivanemad tulid eluga toime, tulete ka Teie!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Tere! Minu mureks on see, et "katus sõidab ära". Ühest küljest on kõik hästi- laps, töökohta kuhu peale lapsepuhkust tagasi minna, korralik mees, kodu. Teisalt jälle-kardan, et olen oma last valesti kasvatanud, töökohta on kodust kaugel, kodu vajab remonti ja raha ka ei ole. Ma saan aru, et peaksin olema õnnelik selle üle, mis mul olemas on.Aga piisab vaid lapse jonnihoost või sellest, kui keegi midagi vähemsõbralikult mulle ütleb, kui juba ma näen jälle kõike mustades toonides ja ma ei saa pidama enne, kui olen kõik kodused oma virisemise ja närvitsemisega jälle välja vihastanud ja kõigi tuju ära rikkunud. Kogu aeg on tunne,et aega ei ole, ei jõua ja keegi mind ei kuula.Kardan, et kui ma selline olen, siis rikun ka lapse tuleviku ära. Olen püüdnud ennast muuta, aga alati on miski, mis vallandab sama hoo.Kas sellise murega saab üldse psühhiaater aidata? Tänan vastuse eest.
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Korralikumalt puhata ja meeleolu paraneb. Tööjaotus mehega - midagi Lapse hooldamise küsimustes, köögis jms. ka temale usaldada. Rohkem usaldada kasvatamisel instinkte - need ju miljonite aastatega kõik olulisema talletanud. Liigne ülemõtlemine väsitab ja ei ole kasuks.
Lapsega rohkem väljas - kasulik Lapsele ja ka Teile.
Tehke päeva jooksul korduvalt lõõgastavaid harjutusi, leidke rahulikke hetki - mõnus asend, lihased lõdvaks, silmad kinni, ohkega väljahingamine, süda töötab rahulikult ja rahustavalt, mõtted rahunevad - OLEN TÄIELISELT RAHULIK! Minu harjutus.
Lahendid olemas,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Minu abikaasal on bipolaarne meeleoluhäire juba 13 aastat.Tal on pidevalt keegi inmene kes on tema jaoks paha ja tahab talle halba.Tihti on selleks lähedane pereliige.Lapsepõlves õde,siis ema,edasi -naine,tütar,ülemusja nüüd poeg jne.Me tunneme ennast kui poksikotid,kelle peal viha välja valatakse.Teiste inimestega suhtleb enam-vähem normaalselt,just niipalju kui talle on vaja.Ta ei arvesta teiste inimeste tunnetega,aga nõuab et kõik tema tunnetega arvestaks.Kui me sellest räägime kellelegi jääb mulje,et me ise oleme süüdi.Kuidas me saaksime olukorda lahendada?Mida teha ,et ta meie peal ei tallaks?Tegelikult tahaks,et ta kellegagi pahasti ei käituks,aga ta on seda läbi elu teinud ja hävitanud peaaegu kõik sõprussuhted.Teda talutakse ainult tema haiguse pärast ja haletsetakse ja ta naudib seda.Ravimitest pole kasu,ta võtab neid ainult siis kui ei saa magada ja kui on valu.Palun andke nõu! Murelik abikaasa.
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Bipolaarse häirega haige on periooditi haige ja siis periood pea täielikku tervist. Jutust jääb mulje, et tegemist on oluliste psühhopaatiliste isiksusehäiretega. Ravitohtriga vestelda ja leida konkreetsemad lahendid.
Haletseda ei tohi, tegutseda tohib. End alandada ei tohi, kuigi sõbralik suhtlemine. Abielu on suhe, mitte üks on teise OMAND (kuigi elame kapitalistlikus ühiskonnas).
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
kas paroxat paanikahäirete raviks võib alguses esile kutsuda veel suuremad värinad, surinad, naha kiskumise ja depressiooni? võtan 5 päeva pool tabletti (10mg), kogu aeg on paha olla ja hirm, et suren ja nutuhood. Mida teha, kas lõpetada ravi, tarvitan ka xanaxit kõrvale, aga ei aita miski.
28, N
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Mõnede AD kõrvaltoimete suhtes on mõned inmesed tundlikumad. Mida teha? a) muuta annust; b) vahetada rohtu.
Konsultatsioon psühhiaatriga.
NB! rohi peab olukorda leevendama, enesetunnet heaks tegema.
Ja harjutused ja "uued prillid" e hoiak on rohust olulisemad.
Head harjutamist,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
mul on imearmas 8 kuune tütar,aga ma ei tunne temast rõõmu.ma ei suuda temaga üksi kodus olla,sest kardan,et ärritun ja teen talle haiget.sellepärast olengi pidevalt vanemate juures,et keegi aitaks lapsega tegeleda.ma olen pidevalt vihane.elukaaslasega ei suuda koos olla,sest ta ükskõikne.ikka jookseb oma sõpradega ringi,kodus ei ole.mina ,kui naine ei paku talle üldse huvi.kõik see on viinud mind nii endast välja et ma ei oska kohe kuidagi olla.kogu see vihkamine sai alguse kui mees ütles et ma aborti teeks.seda ei suuda ma talle andestada.mul on selline tunne et ma ei suuda üldse armastada ja see viha mehe vastu on kõik ilusa rikkunud.ma ei suuda oma last armastada.
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Sünnitusejärgne "segadus." Mehel ka veel mehistumiseks potentsiaali, arenguruumi. Vanemad aitavad - suurepärane (paljudel ei ole vanemaid abiks). Meesterahvas las tegeleb isarolliga: kasvatab ja õpetab, jalutab ja õpatab, kui ta ikka isa tahab olla. Ja siis laabub ka kõik muu. Vihastamine ei ole lahend, viha ja pahurus näitab, et midagi on VAJA MUUTA - natukene endas, natukene temas, natukene omavahelistes suhetes. Vaat nii!
Olete õnnemägedel - Teil on LAPS.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
tere, minu mure järgmine: südamekloppimine, poonistunne, neelata raske, värisemine, surisemine, kõhukramp, valupisted erinevates kohtades. Tehtud on hulk uuringuid, kõik on korras. Kas inimene saab ennast ikka nii haigeks mõelda? Iga päev on halb olla, kas paanika või ärevus võibki olla kogu aeg, ilma et taanduks? arst kirjutas välja Patoxat-i nimelised antidepressandid ja xanaxi, küsimus järgmine, kas müasteeniahaige tohib antidepressante kasutada, müasteeniat tablettidega ei ole vaja hetkal ravida? Aidake, see olukord ei lase enam elada.
28, N
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Müasteenial e lihasnõrkusel mitmeid variante. Kõik rahustavad rohud - trankvilisaatorid, uinutid, teatav rühm neuroleptikume ja ka Ad - on lihast lõõgastavad ja seega müasteeniat suurendavad. Oluline on leida Teile sobilik rohi ja annus. Harjutuste osakaal seetõttu tunduvalt olulisem. Harjutsed aitavad.
Head harjutamist,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
| Küsimus: depressioon , kurvameelsus... |
|
|
Tere!
Proovin kirjeldada ennast ja mida tunnen juba pikka aega aga välja tulla ei oska nagu...Olen 33 aastane 3 terve ja toreda lapse ema ja abielus hea ja eduka mehega. Nagu korras oleks, arvatakse,et mul on õnneks absoluutselt kõik olemas! Aga minu hing nutab tihti, kuigi on hetki, kui tunnen, et elu on ikka hea ka. Probleem seisab minu peas kinni, ma tunnen et olen teistest saamatum, ei julge veidi võõramas seltskonnas oma arvamust öelda, kardan uusi olukordi, ei tea mida elus teha tahan, olen tohutult emotsionaalne ja hakkan ruttu nutma, väga kärsitu.Viimasel ajal ei tunne elust suurt rõõmu, mõtted liiguvad vahel täiesti jabural suunal, mõtlen inimestele, kes juba surnud, kardan kohutavalt õnnetusi, mis võivad äkki tabada minu lähedasi, kujutlen siis ette, et siis ma küll rohkem elada ei suudaks jne....ma olen sisemiselt oma mõtetega nii pinges ja näen elu mustades toonides. Tunnen end päevast-päeva väsinuna, kuigi saan lastega koos lõunat magada. Mees ja lapsed on ainukesed, kelle pärast nagu olla tahaks olemas, eriti rõõmu teeb minu viimane 1-aastane poja, siis nagu ununevad lollid mõtted.Aga lähen ruttu närvi ja olen ülimalt äkiline, mida mida mu mees eriti vast ei teagi. Ärritun meie vanema poja peale, kes on 11a.vana väga kiiresti mingi tüüpilise põhjuse peale, nagu arvutis liigne istumine, vastuhakkamine jne. ja vahel ka raputanud/löönud teda... Hiljem on endal nii halb tunne ja hakkan taas ennast sisemiselt vihkama. Tunnen, et kui minu mees paeks mind alt vedama ehk siis maha jätma, on minuga lõpp. Halb on see, et mõtlen oma peas probleeme endale välja, kuigi reaalselt neid polegi ja mees lausub pea iga päev, kuidas ta mind armastab ja tahab minuga elu lõpuni koos olla.... Sellel hetkel olen väga õnnelik. Arvan ka, et siin võib tegu olla mingilmääral suhtesõltuvusega, kuna olen temaga koos alates 16 eluaastast peale ehk siis saab juba 18 aastat. Tunnen, et ma poleks ilma temata nagu mitte keegi, kuigi tahaks ka olla edukas, targem, aga ma ei tea mida ma elult tahan!!! Lapsed olid varem minu suurim soov, kuid mis edasi, kes või mis aitaks mul enda tee leida, mis mind sisemiselt õnnelikuks teeks ja mingi sihi silme ette looks? Kardan psühhiaatrite või psühholoogide juurde reaalselt kohale minna, kardan oma asju rääkida.
Merje
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Lopsakas depressioon ja kopsakas stress e ärev depressioon. Tehke üldtervistavaid harjutusi, mis varem selles valdkonnas soovitatud ja esimesel võimalusel psühhiaatri jutule: piht, olukorra selgitamine, lahendite leidme, soovitused.
Terviseteri koguge juba täna.
Igast murest saab üle!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Vabandan ,et tülitan!!Mure on järgmine,Mu elukaaslasel tulevad aegajalt peale ilmselt paanika hood,algul oli see päris ehmatav ja teadmata millega tegu siis sai ka kiirabi kutsutud nüüd ,kui tulteb hoog ,siis oleme ikkagi ise kiirabisse igaks juhuks,läinud,....Siit mu küsimus TEILE:kuidas oleks vaja käituda kui need hood hakkavad,kui tõsine,on siiski antud situatsioon,milline oleks nii-öelda õige käitumine ehk esmaabi sellise olukorra puhul enamasti juhtub see öösel!Tekivad värinad, vererõhk tõuseb, õhupuudus, surmahirm,nõrkus,suu kuivab jne.üsna hirmutav vaatepiltMida tuleks teha inimesega,kui see hoog on käes!!!Ja kui ohtlik antud situatsioon on,Kuidagi piinlik on minna öösel arste tüütama,teades kui tõsiseid asju neil tegelikult,ette tuleb!!!Kindlasti pöördume spetsialistide poole aga siiski mida või kuidas peaks käituma kui hoog on peal!!!ETTE TÄNADES!!!!!
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Paanikahoog vajab ravimist. Psühhiaater annab ravimid ja juhised. On ka nö esmaabi-rohud, mis kohe mõjuvad ja kiirabi vaja ei ole.
vt. eelnevaid soovitusi ärevushäirete osas.
Tegutsege,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
| Küsimus: On vaja kiire abi |
|
|
Lgp.Dr.Jüri O.-M.Ennet! Mina olen 22 aastat vana.EElmisel aastal mina sünnitasin last. Mu laps on juba 1 aastat aga mina ei saa veel harjuda et mu elu on muutunud-(sünnitasin oma soovil )Mul on tihti juhtub halb ennesetunne nagu depressioon;-et mina ei taha kedagi näha(isegi oma last )-karjun tihti;mul on närvilisus;nuttan,aga miks nuttan ei tea.mul tuntub et kõik on halb:et mu elu on igav ja vahel m6tlen ka surmast.Ma ei tea mida teha.Kas on vaja mingi ravi v6i konsultatsioon?Kuidas ma saan psühhiaatri vastuv6ttule? Kas on v6imalik tasuta vastuv6tt saada v6i ainult tasuline?KUi palju maksab siis?
VERONIKA
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Mõnikord on sünnitamise järgselt depressioone ja stressi.
1) Proovige korralikult puhata (jagage oma koormust mõne lähedasega).
2) Leidke ka päeval mõni puhkehetk, lõõgastumisvõimalus.
3) B. Spocki raamat "Meie laps" rahustab, õpetab, julgustab. Närveerime liigselt ja valede asjade pärast - õpetab Spock.
4) Usalda rohkem oma siseinstinke (loomadel see olemas, inimesel ka).
5) Liigse depressiooni ja une-häirete korral saab abi psühhiaatrilt. Saatekirja vaja ei ole. Valvepsühhiaater võtab vastu igal tööpäeval, registratuuris öelda, et väike laps.
6) vt. minu harjutus jt. soovitusi. Sobilikku teha.
Tunne rõõmu - oled noor Ema ja sul on Laps.
Kõik saab korda!
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
| Küsimus: depressioonihaigete tugi? |
|
|
Tere!
Kas Eestis on olemas tugiühingut mis toetaks depressioonihaigeid ja nende pereliikmeid? Minu abikaasal diagnoositi krooniline depressioon juba 6 aastat tagasi. Vaatamata ravile ei ole see taandunud ja elades tema kõrval on olnud nii häid kui halbu aegu. Hea meelega kohtuks omasugustega ja jagaks kogemusi.
Helen
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Hetkel ei tea.
Olge eestvedaja ja pange asi käima. Klubi nimeks: Mureorust Rõõmumägedele.
Tegutsege, mõte asjalik,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Tere!
Mureks on hirm oksendamise ees ja see on muutunud häirivaks. See on juba nagu foobia, väldin inimesi kes on gripis või toite mis võiksid oksendamist põhjustada. Sellele on nüüd lisandunud ka ärevushäire-pidev iiveldus, nõrkus, värinad ja muud hädad. Kas on võimalik kuidagi saada lahti foobsest hirmust, sest see on lihtsalt kohutav, see hirm on nii suur ja võimas.
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Psühhiaater aitab, vt. varasemaid sundhirmude-foobiate valla soovitusi.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
| Küsimus: Olen väsinud olemast selline !!! |
|
|
Olen 46a-ne naine.Elu pole mind just hellitanud .Sain endal abielust mis lõppenud 93-ndal aastal tugeva löögi psühholoogiliselt.Olin siis noor ja arvasin,et inimesed on head ega osanud arvata ,et ollakse võimelised petma ja seda julmaltningkõik muu veel sinna juurde.See kõik on jätnud jälje mu ellu.Elan koos elukaaslasega nüüd 4,veidi üle,aasta.Sellest 2 aastat olime eraldi elude peal,sest töö viis meid üksteisest väga kaugele.Siit hakkasid mu probleemid pihta.Seda siis nüüd juba 2 a.ja 8 kuud. Mees kellega koos hakkasime elama ,oli kõik minu jaoks ja me elasime väga hästi,kõik oli korras.Kui ta ära läks ,tööle,siis muutusin ma väga probleemseks enda ja ka tema jaoks.Kahtlustasin koguaeg ja olin endast täiesti väljas.Ma ei saanud magada ega ka tööd teha ,muudkui nutsin.Elu hakkas käest libisema.Pöördusin psühhiaatri juurde ,kus ma käisin terve aasta regulaarselt. Võtsin ka antidepressante ja unerohtu ,vajadusel kui enam ei suutnud ennast kontrollida." aastat möödus ja nüüd elame me jälle koos,nüüd 8 kuud. Ikkama olen närviline ,kahtlustan ,kujutan ette igasuguseid asju,pea valutab iga päev,tusane,tujutu ,väsinud,tasakaalu häired(need olid ka enne),naerust ja millegist rõõmu tundmine on ka minu jaoks võõrad. Oleme otsustanud jälle kokku jääda ,aga mina oma pidevate küsitlustega ja kahtlustega võin rikkuda kõik ära.Oli väga raske see 2 aastat kui eraldi olime.Ma ei oska enam midagi endaga ette võtta.Vahel kütan ennast nii üles,et lausa värinad tulevad peale ja jube külm. Tahan nii väga abi kuskilt ,et suudaksin ennast kontrollida.Muidugi on meil juhtunud nii mõndagi selle aja jooksul kui eraldi elasime ja see lisab veel hoogu mu arvamustele.Hetkel meil niigi veidi raske oma eluga toime tulla ja mina ka veel oma kahtlustega .Tunnen ,et enam ei jõua.Tööl olen ka suht apaatne ega reageeri millegile tõsiselt.Mida teha ....ei oska enam,aga selline ma olla ei taha ,olen isegi enda jaoks vastik sellise käitumisega ja selliste mõtetega.
Aitähh
Tiia
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Korralikult puhata - puhkus taastab jõu ja rõõmsameelsuse. Rõõmsameelsed meile meeldivad, nutused jäävad üksi. Just nii, nutuga enda külge "ei kleebi."
Kehaline toonus on suurepärane - ole või Quasimodo, aga toonuses ja Esmeraldale meeldib. (kehtib mõlema soo suhtes). Kahtlustused kurnavad alul ennast, hiljem annavad põhjuse teispoolel tegutsemiseks: kui juba kahtlustab, siis olgu asja ette. Kaotatud süütust ei saa olematuks teha, eilset päeva enam kinni ei püüa, lihtminevikulehekülg keera täisminevikku. Elu on olevikus, mitte minevikusonkimine.
Haiglas näen muret ja Peetruseväravaidki ja seetõttu õhtuti uurin enda rahustuseks Makrokosmost e taevalaotust: Tähti, Galaktikaid, Galaktikate rühmi ja -pilvi. Vankrid ja Põhjanaela tunnen ruttu ära ja siis mõtlen nendele kaugustele-Mpc-tele (üks megaparsek on 3,26 miljoni valgusaastat e. 3.09x10astmel 19 km, seega 30900000000000000000 km. Ja siis tunduvad maised probleemid palju vähemad.
Jaan Einasto - kosmoloog - saab sellistel kaugustel asjadega hakkama, (tegeleb Kosmose rakulise ehitusega ja tumeda ainega), meil vaja vaid kõrvaltuppa minna. Jah, mõnikord on see tee kõrvalseisja (või enda) südamesse nendest Mpc-tes palju kaugem. Aga, sihti teades ja seades jõuame pärale.
Tegutsege,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
tere,
Kas hirmu saaks ravida mingite meetoditega? Hirm avaliku esinemise ees näiteks. Suhtlemine väikeses inimeste grupis on mul ok, 10 inimese ees esinemine on ok, kuid 100 inimese puhul tabab mind niisugune hirm, mis ei võimalda esineda. Ma ei julge isegi esinejale küsimust esitada, sest küsimuse ajal vaatab mind ju 100 inimest...
See hirmu küsimus halvendab minu elukvaliteeti.
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
vt. soovitusi foobiate alt.
Harjutamine teeb meistriks.
Mina "näen" suures saalis (30 - 500 inimest) vaid kahte-kolme inimest esimeses, teises või ...viiendas reas ja nendele ma siis sügavalt silma vaadates räägin.
Probleemi siis pole!
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Küsimus on minu "kallis" äias. Nimelt elame väga lähestikku ja väikeses linnas. Äiapapa on eluaeg oma lähedasi maha tallanud ja head sõna tema käest ei kuule. Nii ka minuga. Kõige nõmedam on see, et ta luurab mu järel. Kas lähen tööle või lasteaeda või linna peale, vana luurab. Seda olen ise näinud, on teised rääkinud, et nillib puude jt taga. Teate, see on nii nilbe! See on üks asi. Eri-nõmedaid käitumisi on tal veel ja need on tal ka eluaeg olnud, mitte ainult minu puhul. Nt tuli täna hommikul sõimama, et ma pole tal maja juures üldse abiks käinud jne. Ometi olen hetkel kodune ja suvel olin päevad läbi ta juures abis aias jne. Nüüd tuleb ütlema, et ma pole üldse käinud! See on nii solvav. Tee või ära tee, ikka pole ta arust tehtud ja käidud. Ta ainult alandab oma inimesi ja mõnitab. Kui ta hakkab mõnitama, siis hakkan alati ennast õigustama ja kaitsma ja tüli ei vaibu. Äkki on mõni nipp, kuidas inimene vait saada. No ta räägib valet juttu ju ja jubedal kombel solvab ja teeb maatasa! Äkki ma pean vait olema, kui ta möliseb või teda ennast maha tegema vms. Et ta ise ka aru saaks, et ta teeb valesti ja neid asju pole olnud. Ma tean, et ta kunagi ei muutu, aga ma tahaksin endale abi saada, kuidas temaga suhelda. Meil on väiksed lapsed ka. Ei taha, et nad sellises keskkonnas elavad, kus head sõna vanaisa poolt ei kuule. Ainult tehakse maha. Kurb. Tahaksin lihtsalt ise rahulikuks jääda, kuigi sinu pihta visatakse pidevalt kive:( Abikaasa on eluaeg mõnitamist saanud ja mul on tunne, et päris täpselt ta ei saa minust aru. Ütleb küll, et ära tee välja jne, aga kuule, mind on ju solvatud! Ja see nillimine ka veel! Haige ju! Palun aidake mul lihtsalt rahu säilitada, et vähemalt lapsed ei peaks kannatama ja me mehega muidugi ise ka mitte. Väga tihti ajab füüsiliselt värisema ja olen röökinud kogu südamest, sest ta hingerahus alandab ja räägib valet edasi. Tänud ette!
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Abikaasa pangu suhtluspiirid paika - iga tegelane olgu ikka oma kodus "õiendaja-jutupaunik." Võõrsil kehtivad võõrsi-reeglid.
Mõnikord aitab Abikaasa karmis-kõneviisis tehtud ütlemine, aga võib-olla on vaja ka psühhiaatri-kõneviisi?
See olgu meeste asi probleem lahendada, asjad-suhted joonde ajada.
Abikaasale jõudu ja julgust tegutsemiseks,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Kuidas teha täiskasvanud mehele selgeks, et inimene peaks end ikka iga päev pesema ja kasima? Ilma tülideta. Ta iseloom on selline mis ei kannata ühtki kriitilist sõna või pöörab kõik süüdistused ütleja vastu. mees ei tarvita ka alkoholi, et selle süüks ajada. Kas puhtuseharjumusi saab üldse teise inimese juures kuidagi muuta ja mismoodi selliste probleemidega toime tulla. Ei saa ju vaikides ka kõrval kannatada,et ehk juhtub ime ja saab ise aru. Viie aasta jooksul pole midagi paremaks muutunud ja "aru" saanud, kuigi sel teemal on nii mõnigi tüli maha peetud. Või ongi iseloomude sobimatus kooselu võimatuks muutnud, kuna endal on harjumused enda keha eest hoolitseda juba lapsepõlvest.
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Kasvatamatus, haigus või siis mõlemat parasjagu.
Kasvatamatul on veidi kriitikameelt ja peaks nagu jutust aru saama (ja siis ka end veidi - võibolla - muutma).
Haigel puudub kriitika ja jutt "ei jõua pärale." Siin siis rohi aitab.
Kuidas rohtu anda? - seda saate täpsustada psühhiaatri jutule minnes.
Parimat sovides ja kannatlikkust,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Tere
Kas on võimalik aidata ja päästa inimest kes järjest süvenenumalt tegeleb haiglasliku tränikogumisega? Ise ta oma probleemi ei tunnista ja psühholoogi või nõustaja juurde vabatahtlikult ei ole nõus minema?
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Isiksus häiritud, psühholoogiline "kiiks," luululised probleemid, sotsiaalne "surve"?
Et olukorda muuta, siis peab midagi muutma - kas siis tema kaudu või siis lähete ise täpsustavale jutule psühhiaatri man.
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
| Küsimus: raskusi orienteerumisega |
|
|
|
Olen 40 aastane naine ja tõsistes raskustes orienteerumisega ruumides, väljas liikudes. Suures poes võin täiesti ära eksida, väljapääsu mitte leida. Poodi sisenedes korrutan endale paaniliselt kummale poole peale poest väljudes pean minema. Välismaal WC käies olin pärast paanilises hirmus, hetke ei mäletanud kuhu auto oli pargitud. Mis minu mäluga lahti on, kas see seisund võib veel hullemaks minna? Teiste eest püüan kiivalt seda viga varjata, koos käies ei ole kunagi esimene kõndija vaid sörgin teistel sabas. Kas olen vaimselt ikka terve? Kas mind saaks aidata, ravida, mälu parandada? Olen kasutanud ärevushäireteks ja unetuse raviks AD-sid. Kas need võisid mälu nõrgendada?
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Seisund vajab täpsustamis (võimalusi palju) ja soovitused tulevad siis. AD varianbte mitmeid: ergutavaid, rahustavaid, uinutavaid - sellest ka mälu. Paanikahäirest - orientatsioon ja mälu ebakindlus.
Üldtervistavaid harjutusi võite kohe tegema hakata, minu harjutus edendab aju verevarustust. Aga - vastuvõtule!
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
| Küsimus: truxal ja anafranil |
|
|
Olen kasutanud unetuse raviks ravimeid TRUXAL 50 mg (1 tbl) ja ANAFRANIL 10 mg (1 tbl ) õhtuti. Tänu nendele tablettidele magan hästi. Olen proovinud doosi vähendada, siis järgmine päev tunnen end väga väsinuna. Kui reisil olles ununes rohi koju ja tuli olla paar päeva nendeta, olin esimesed kaks ööd täiesti magamata. Järgmised veidi vindusin, päeval pea uimane nagu vati sees, pea valutas, süda oli paha, kõrvakuulmine oli nõrgem, oli väga halb olla, midagi teha ei suutnud.
Kui tunnen, et need ravimid sobivad mulle,olen järgmisel päeval hästi välja puhanud, ergas ja teotahteline, kas tohin neid elu lõpuni tarvitada? Kui kahjulikud(kahjutud) need on? Kui peaksin nendest loobuma, siis kuidas kõige õigem võõrutus oleks? Kas need rohud mõjuvad tervisele kuidagi pahasti? Olen 44 aastane naine.
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Tohter kirjutab retsepti, tohter annab selgitusi. Kui hästi mõjub, siis kasutada. Kui hea olla, siis teha ka harjutusi, mis organismi tugevdavad. Ja siis rohu vajadus samm-sammult väheneb.
Ravitohter oskab täpselt vastata, või - vastuvõtule, siis saab täpsustada.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Tere,
Mul (17) on juba aastaid olnud magamisega probleeme. Alguses olin nö. unetu. See tähendab, et ei jäänud enne 4-5 tundi magama. Nüüd on asjad paranenud. Ühel päeval jään magama poole tunniga teisel jälle 3 tunniga.
Aga see ei ole minu kõige suurem mure. Ma nimelt vaevlen unehalvatuse all. Kevadel oli mul stressiperiood. Enne magama minekut nutsin ja pidama ei saanud. Kui ma lõpuks uinusin nägin hirmsaid unenägusid. Sel ajal taipasin, et see on unenägu, aga ma ei suutnud silmi lahti teha, ennast liigutada ega rääkida. Kõige hullem ongi see pingutus üles tõusta ja silmad avada. Ja kui ma suutsin ärgata, olin ma nii unine, et vajusin kohe samasse unne ja kõik hakkas otsast peale. Nii vähemalt 7-8 korda.. Ma ise samal hetkel ainult mõtlesin, et saaks see juba ometigi läbi. Seda oli võimatu takistada ja see aina kordus ja kordus. Ja see kestis u. 2-3 kuud ja u. 3-4 korda nädalas. Peale ärkamist ei suutnud uuesti uinuda kartusest uuesti seda kõike läbi elada... Põhiliselt terve kevade ma ei saanud korralikult magada.
Suvel liikusid asjad paremuse poole. Unehalvatusi esines vaid paar korda kuus.
Aga nüüd olen taas stressi küüsis. Paaril korral on jälle tekkinud see halvatus une ajal. mUl on juba nii suur hirm selle ees, et ei julge enam magamagi jääda. Nii suur hirm, et ma näen und unehalvatusest ja sellest kuidas ma jälle silmi lahti rebin.
Põhjus miks ma sellest siia kirjutan on see, et Teie olete psühhiaater ja teate, et sellised asjad on vägagi reaalsed. Mu vanemad ei usu mind. Või usuvad, aga ei pea piisavalt tõsiseks. Kui ise sellist asja pole kogenud ongi väga raske mõista.
Ma tahaks teada, mis seda halvatust põhjustab ja selle vastu midagi ette võtta!
Ei suuda enam niisama oodata ja loota, et see iseenesest üle läheb.
Loodan, et suudate anda mingeid vihjeid mille järgi talitada.
Päikest Teile,
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Väike harjutus, mida teen:
lasen lihased lõdvaks
· mõtlen, nagu oleksin päikese käes või kiiktoolis rannas, meri kohiseb ja laine laksub
· mõtlen, et mu süda töötab rütmis ja rahulikult, ning nii ongi
· sisendades hingan aeg-ajalt pikalt välja ja ohkan - see aitab mure vastu
· mõtlen, kuidas päikesepõimik (asub otse rinnaku all) muutub soojaks - see võtab siseelundite pinged maha
· mõtlen, et laup muutub mõnusalt jahedaks - siis loen palve ja mediteerin.
Tee ka minu sirutus-painutusharjutust.
Nii saab endale tellida paremad unenäod, või vähemalt parema toonuse halbade unenägude üleelamiseks, ja parema helistiku päevategevuseks.
Räägi Emale oma muredest, saad pihtida, südamelt ära rääkida.
Tee rahustavat teed (apeegi vabamüügist saad).
Mõõdukas kehaline aktiivsus. Õpi ka päeval lõõgastuma.
Probleemi põhjuseks, stressist tingitu.
Iga tera tervise tugevdamise kaalukausile on suureks kasuks.
Saad korda!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Tere,
Minul on selline küsimus, et kui inimene käitub väga paranoiliselt, kahtlustab kõike, kõik mis temaga juhtub on kahtlane ja "imelik", ta arvab et kõik on omavahel seotud ja teda jälgitakse...kuidas saab seda inimest aidata? Ise ta ei saa aru, et ta kuidagi teistmoodi on või käitub. Oleme proovinud rääkida talle, et ta on liigselt paranoiline ja pingutab üle, kuid ta ei saa aru sellest. Arvab, et me ei mõista teda. Samuti ei ole nõus ta minema arsti vastuvõtule, kuna tema arust ju on kõik korras...Aasta tagasi viibis haiglas, kus talle pandi diagnoosiks "tugev neuroos", talle kirjutati välja ka ravimid, kuid neid ta ei tarbinud. Vahest kui ta räägib oma "kahtlastest" asjadest muutub ta väga närviliseks ning on paar korda ka asju loopind, mille peale on kutsutud kiirabi. Kuid sellest pole mingit kasu, kuna nad räägivad temaga ning tema pöörab kõik enda kasuks ja oskab nö. välja keerutada....ühesõnaga loll ta pole.
Kas tõesti ei saagi teha muud, kui loota ja oodata et ta ükskord ise aru saab et tal ei ole kõik korras? Ei jõua ju koguaeg kuulata seda juttu, et kõik on nii imelik ja tema vastu jne.
Kas on mingi võimalus tema ravimiseks või mida peaks tegema?
Aitäh,
D.
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Soovitan minna psühhiaatri jutule ja rääkida olukorrast. Üheskoos leiategi siis võimalikke lahendeid, kuidas Teda aidata.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
| Küsimus: alkohol ja ärevushäired |
|
|
Kas alkoholil võib ärevusäirete ravil olla ka positiivne toime? Ma ei mõtle
loomulikult iga päev tarbimist.
Aitäh
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Alkohol on hea kompressi vajadusel. Väike annus alkoholi rahustab, alkohol on maitseaine, mitte kõhutäitmise (täispea tekitamise) aine. Arstiga konsulteerides ja tema soovitusel õiges koguses ja vajalikul kordadel on võimalik kasutada. Ärevushäire aga tekib olukordades, kus alkoholi ei saa ja ei tohigi kasutada, seega - vaja leida ikkagi lollikindel lahendus ärevushäire kõrvaldamiseks.
Alkoholi võetakse väikeses koguses ikka siis, kui k õ i k korras on.
Tervitades,
jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
| Küsimus: ärevushäired, depressioon... |
|
|
Tere!
Mul oleks selline küsimus ,et kas ärevushäiretst on üldse võimalik vabaneda või
jäävad mõned sümptomid nö. kogu eluks? Olen nüd juba 2 aastat oma problee-
midega tegelenud( mul on, olid prakt kõik ärevushäired) ja edasiliikumine
on toimunud, kuid seda et ma täielikult terve oleksin ei tunne.Lisan veel seda,
et antidepressante olen võtnud vaid 4 kuud( ei sobinud mulle), tegelen jooga,
vabastava hingamise , jooksmise ja meeletu tööga enda kallal.Hetkel tunnen
tunnen siis seda et vaimne ja tervislik seisund on paranenud (ma ei tunne
enam et elan kuskil vati sees ja kuna mina tunnen lihaspingeid just peas
siis ka need on hakanud taanduma, mul on ka uneprobleemid(pool aastat
prakt üldse ei maganud)ka see on möödas ,aga korralikult veel ei maga)aga kohati tekib selline loobumistunne ,et kaua peab veel võitlema?kõige rohkem muretsengi nende lihaspingete pärast peas, saan aru et nad on tingitud pingetest,aga vahel tekkivad ikka mõtted,et järsku on midagi tõsist viga.
Loodan et suudate veidi mind aidata
Aitäh
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Jõukohaseid Yoga harjutusi tehke edasi, praanajama (hingamis)harjutusi ei soovita - võib kergelt vaimu-vindi üle keerata! Töö- ja puhkere˛iim tasakaalustada. Loodus! Sõbrasuhted. Töö endaga - mitte meeletu, aga meeldiv, järjekindel, sobilik, muud elu edendav (mitte segav).
Enesetunnet rohkem usaldada.
Ise küsin, ise vastan, ise teen!
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
| Küsimus: alkoholismi ravi |
|
|
50 aastane mees, alkoholisõltuvus umbes 15 aastat. Tunnistab endale, et on alkohoolik, püüab ise väljapääsu leida. Aastas paar korda langeb ikkagi "tsüklisse": joob paar nädalat järjest, suure vaevaga õnnestub ta tilgutite alla saada. See peab olema alati tema enda otsus (arsti juurde minek), viimasel korral tuli otsus alles verd köhides. Peab olema ju mingi muu väljapääs kui surm. Ta on arukas ja hea inimene, isegi "tsüklis" olles ei muutu vägivaldseks, ainult joob omaette. Ta on eduka väikefirma omanik, suhtub väga inimlikult oma töötajatesse, oma peresse, üldse püüab elada nii, et kellelegi ei teeks halba. Tänapäeva elu on väga pingeline, ikka tekib probleeme, need kuhjuvad ja kuskilt mälusopist kerkib üles mälestus, et alkohol aitab lõdvestuda. On näha, et ta päris üksi ei suuda hakkama saada. Oleks vaja autoriteetse inimese nõu ja juhendamist. Ta tõesti ise tahab leida väljapääsu. Dr Ennet, Teie olete nii sümpaatne inimene ja arst, ehk oskate aidata. Kuidas Teie vastuvõtule saada?
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Heasüdamlik ja võtab stressi endasse.Vabaneb neist vaid alkoholi kuritarvitamisega. Kainelt vaja õppida pingeid maandama - psühhoregulatsioon - ja teha ka üks alko-vastane ravitsükkel läbi. Korralik puhkere˛iim, mitte ainult töö. Ja ongi kõik. Kes tahab, see saab!
Tegutseda,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Tere
olen 7-kuuse lapsega kodune, täiesti tavaline naisterahvas 29 aastat vana. Pärast sünnitust tabas mind vist kerge depressioon. Igatahes kestab see mingil moel tänaseni, nimelt on mul hirmud, mis ei lase elust rõõmu tunda. Ma kardan kõiki asju, liftis sõites et alla kukun, vannis käies et libastun, murdvargaid, kes öösi tuppa hiilivad, sõja tulekut, autoga sõitmist jne, jne. Elu tundub nii ohtlik ja mu laps nii kaitsetu ja maailm nii ülekohtune. Enne sünnitust mul selliseid paranoiasid polnud, nüüd aga on lausa sundmõtted, mis ei lase elada. Kuna ma imetan ja muidu ka ei tahaks ravimeid võtta. Kas oleks võimalik ennast teisiti aidata ja ka elu ilusat poolt näha? Või läheb see llihtsalt üle?
ette tänades
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Sundmõtteid on paljudel, vahetevahel tekivad nad ka sünnitusega seoses. Võivad ise ära minna, aga parem - ise aktiivselt kaasa aitdata. vt. varasemaid sundmõtete ja sundhirmude (foobiate) valdkonna soovitusi. Veidi ka tohtri konsultatsiooni vaja - psühhiaater aitab.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
| Küsimus: On põgenemine ainus viis? |
|
|
Tere!
Mõned aastad tagasi kukkusin tööl olles trepist alla. Õnneks lõppes see vaid ehmatuse ja hamba vigastamisega. Nüüd aga kardan kõiki järske või käsipuudeta treppe. Me asutus vahetas just asukohta ja selles majas on sarnased trepid, millest alla kukkusin. Mida teha? Kas põgeneda ja vahetada seetõttu töökohta, et end turvaliselt tunda saaks? Paljas mõtegi sellest, et peaksin neid treppe mitu korda päevas kasutama hakkama, ei anna rahu. Pole võimalik normaalselt tööd teha, kui mõte saab olema seotud üksnes sellega kuidas õuduste majast eluga ja ohutult koju pääseda.
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Põgenedes ilmuvad muudes kohtades uued trepid. Vaja end "karastada" sellise trepiga. Samm-sammult. Alul veidi ka rahustavat arstirohtu appi võtta - psühhiaater juhendab. Teha ideomotoorseid harjutusi (mõttes ja rõõmsameelselt neid treppe kasutada). Vajadusel ka veidi AD.
Head harjutamist,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
| Küsimus: Veidi isevärki mõte ehk |
|
|
Tere!
Olen ise keskastmejuht ja seetõttu töö stressav. Veel stressavam on, et olen 35 ja ikka veel üksi (pole leidnud kedagi) ja elan vanematega koos (nii kõigil majanduslikult kergem ja parem). Aga mitte vaimselt, sest vaimselt tunnen juba ammu, et tahaks eraldi, siht tulevikus ka sinna poole on. Mida ei taha, on üksi elada. Mulle meeldib süüa teha, meeldib kui keegi mu tehtud toitu kiidab ja mulle meeldib, kui keegi mind kodus ootab või mul on kedagi oodata. Ja et on, kellega õhtul rääkida oma päevast. Seni, kui pole seda õiget suhet, püüan suhelda nendega, kellega mul on hea ja kelle seltskond mõjub mulle positiivselt. Sõbrannadega midagi toredat ette võtta, vahel me leiame oma tempokate elude keskelt ka selleks ühist vaba aega. Siiski esineb mul paanikahäireid, millest on suur soov vabaneda. Tablette ei taha süüa, kardan uimaseks jääda või sõltuvaks saada. Pealegi ma magan öösiti hästi. Olen kogenud, mis mulle hea: mõjub hästi looduse keskel rattaga sõitmine, ujumine, metsas marjade-seente korjamine (fantastiline on metsavaikus ja linnulaul) ning mingi veekogu ääres lindude toitmine (eriti meeldib luiki ja parte toita, kajakad ja varesed ei meeldi). Siiski napib seltskonda, kellega oleks lõbus ja saaks naeda. Ema on mul madala enesehinnanguga ja käitub, nagu oleksin ta omand. Ja kui ma ei tee tema tahtmist, siis lubab ära surra ja ujutab kõik pisaratega üle. Natuke raske tüüp. Kui midagi talle räägin, siis ta seda hiljem kindlasti ei mäleta. Olen õppinud sellest mitte välja tegema, kuna ka ennast tuleb säästa või vastasel korral "saavad mu närvid elusalt seebiks keedetud." Ühesõnaga tekkis mõte, kas pole meil Eestis olemas mingeid stressilaagreid vms. kus antaks juhiseid stressi juhtimiseks ja maandamiseks, tegeletaks selles suhtes praktilise poolega, harjutataks, ja kus oleks sarnaste probleemidega inimesi mingi grupp koos. Ja mingi psühholoog või psühhoterapeut siis juhiks seda värki. Sarnaste probleemidega inimesed leiavad kiiremini ühise keele, mõistavad üksteist paremini ja see oleks ka soodne pinnas mõne toreda tutvuse tekkimiseks. Niisama nurgas vastavasisulisi raamatuid lugeda pole päris see. Mis Teie arvate?
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Stressilaagrit Teile vaja ei ole. Ema pesast välja ja luua OMA, elada OMA elu. Ega esivanemad hooldamata jää.
Eneseregulatsiooni võtteid sadu - teha endale sobivaid. Uut suhtlemist võib ka väljaspoolt stressilaagrit otsida. Virtuaalselt enamat soovitada ei oska.
Kes otsib, see leiab!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
olen 20 aastase tütre ema.Proovin lühidalt kirjutada.Me elame ühes väikeses eesti linnas.Tütar löpetas keskooli ja läks Tallinna kooli.Talle tundus sel köik nii vööras ja mitte kodune. Ta arvas et harjub.Juba algul ei saanud ta oma uute klassi kaaslastega jutupeale.Ta hiljem ütles et tekkis nagu mingi plokk ette.Aeg läks ja läks.Asi läks aina hullemaks.Ei julgend enam ülse rääkida arvas et ütleb midagi valesti.Tekkis tugev pinge.Selle suure pinge all läksid eksamid halvasti.Tegi järel eksamid.See oli viimane piisk.Ta ei saanud aru kuidas sai nönda juhtuda.Keskoolis läks öppimine hasti.Köik läks nii südamess .Ta on väga kohuse tundlik.Kui ta kodus käis ütles ta et on raske aga saan hakkama.Neli kuud hiljem hakkas ta tundma et ta käed liiguvad iseenasest .
Mölemad käed liiguvad üles alla.Ta ütleb et mitte midagi ei saa teha sundliigutused.See aeg ei saa rääkida ega süüa segab elamist. Peas tundis ta nagu oleks kastis kinni. Ta ei tundnud ennast ära , näeb ennast nagu sisse poole, mötted on ainult negatiivsed, pea on tühi ,mötteid ei ole,teha ei taha midagi. Ta ütleb et on nagu kuskil augus.Käisime psühhiaatri vastu võtul. Olime haiglas uurigutel.Praegu vötame seroguel,efexor xr.Oleme väga mures.Mis te arvate.Juba ette tänades. Mures ema.
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Võtta õpipaus ja tervis korrastada. 1/2 või isegi 3/4 juhtudest kooli vahetusel ja uude keskkonda minnes on neid kohanemisprobleeme. Ennast mitte süüdistada. Seroqueli (kvetiapiin) võtta vastavalt psühhiaatri soovitusele. Oma tundmustest-mõtetest avameelslet tohtrile rääkida - saab annust korrigeerida vajadusel. Sama ka Efexori e venlafaksiini (Antidepressant) kohta. Korralikult puhata, jõukohaselt kehalisi harjutusi teha.
Täpsemad juhised raviarstilt.
Kannatlikkust,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
| Küsimus: Anoreksia või süütu toitumishäire? |
|
|
Olen 25-aastane 170 cm pikk naine. Laps koolimineku eas ka olemas. Välimuselt teiste väitel üsna kena. Aga iseendaga pole ma rahul. Kuna mul kalduvus ja pärilikud eeldused paksuks minna, pean tahes-tahtmata oma toitumist jälgima. Olen võtnud 2 nädalaga juurde kaalus 12 kilo, sama kiirelt olen 15 kilo ka alla võtnud.
Juba viimased 10 aastat on süües tunne nagu oleksin kellegi tapnud. Sellised süümekad. Ja kõhus kohutavalt raske tunne, nagu sangpommi oleks alla neelanud. Tõeliselt hästi tunnen ennast söömata olles. Vahel kui liiga kõhnaks lähen siis paljud virisevad et söögu ma rohkem ja et nemad pole mind vist söömas näinudki ja et mingu ma arstile ja et nii kõhna on kole ja et meestele ei meeldi. Samas ei ole nad mõista suutnud seda (nii vanemad kui sõbrad), et ma ei otsi mehi, mis siis et üksikema olen. Ja et mind ei huvitagi ilus olemine. Kõhnana tunnen ennast lihtsalt hästi isegi kui mulle öeldakse et ma siis kole olen. See raskustunne kõhus peale igat söömist on kohutav. Ja alati iiveldus, terve elu peale söömist alati võitlen oksendamisega. Muide, ise ma eluseeski sõrmi kurku ei ajaks.
Trenni teen 5 päeva nädalas õigete kavade järgi, aga toitun nii et kaal pidevalt langeks. Kaalu alandamiseks olen tarbinud lahtisteid, aga suudan vabalt ka söömata olla. Selle tulemusel (arstide väitel) on mul tugev mao ülihappesus, mis tekitab suuri valusid) ja peavalud. Olen proovinud arsti soovitusel erinevaid AD-sid, kuid need muudavad mu nii uniseks, et linnas kukun sõna otseses mõttes püsti seismiselt magama, nagu purjus oleks, ja see ei möödu ka nädalatega. Sel perioodil ei ole ma suuteline toast üldse väljumagi kuna jään magama vales kohas. Mida teha? Kas see on mingi tühine toitumishäire või peaks abi otsima? Aga miks mulle need AD-d sedasi mõjuvad? Ja millest mul selline kohutav hirm paksuks minna kuigi paksudega suhelda saan vabalt ja neid üldse ei halvusta? Miks tahan olla kõhna isegi selle hinnaga et mind koledaks peetakse? Millest see raskustunne kõhus? Ei jaksa enam selle toitumisega võidelda. Tean täpselt mida ja palju süüa et olla terve, kuid ei käitu selle järgi. Palun andke nõu!!!! :(((((
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Varjatud depressioon ja toitumishäire. Happesus - valesti toitumisest. AD-d on rahustavaid, uinutavaid, ergutavaid. Vaja õige ja sobilikus annuses. Psühhoregulatsiooni harjutused. Treeninguid jätkata. Toitumine rahulikult, kiirustamata, mitte näljutamisperioode, kogused veidi tagasihoidlikumaks, suhkrud ja rasvad vähemaks. Kaua mäluda!
Lapsest rõõmu tunda!
Probleemid on lahendatavad.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Lp.Doktor Ennet!Kirjeldan oma vaevusi-alaväärsuskompleks,halb meeleolu ja enesetunne,raskus peas,silmade kohale kasvab"sirm"(pea tahaksin otsast ära keerata ja lasta kaelal veidi puhata),taevas minu kohal muutub mustaks...Olen käinud psühhiaatrite juures ja saanud nende ja ravimite abil oma vaevale leevendust,aga see on olnud ajutine.Ikka algab kõik otsast peale.Vahet selliste n.ö hoogude vahel on 3-6 kuud.Mis see on ja mida ma peaksin tegema?
Austusega ...
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Kes tohter? Millised rohud? Palju võetud? Mida veel tehtud, et parem oleks? Miks ja millest need vaevused tekkisid? Mis suurendab/vähendab neid kaebusi?
Alaväärsus - vaja olla milleski hea, teha töid-tegemisi oma kutsumuse-andekuse vallas.
Enesetunne - korralik puhkus, sportlik tegemine, probleemidele lahendused leida.
"Sirm peas" - aju verevarustus vajab korrigeerimist, vererõhku kontrollida, korralik puhkus, minu harjutus aitab pingeid maandada ja edendab aju verevarustust, korrastab aju ainevahetust.
Psühhiaatri antud ravimitest üksi ei piisa - vaja ka harjutusi ja "uued prillid" - vt minu ristkülik diagonaaliga ja "uued prillid" printsiipi.
Lahendid on olemas.
Tegutseda,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
tere.
Asi nimelt selles, et ma ei tunne ennast nii nagu ennem olen tundnud. Tunne on selline nagu oleks kogu aeg väikse vine all või laksu all. Mõtted on ajavil ja keskendumine ja imelik... ühesõnaga pole nii nagu emmem. Ma ei teagi, mida kahtlustada. Aga asjade käik läks nii : 1. olin ühe sõbra pool, no jäin väga purju alkohoilist, siis suitsetasin esimest korda kanepit või selle õit... suht palju esimes korra kohta. 2. esmaspäevast läksin ehitusele tööle, seal värvisin ja lakksin kolm päeva suhteliselt kinnistes ruumised ja siis lõin kukla kopsti ka veel vastu akna äärt ära. Valus mul ei olenud, see koht katsudes valus ei ole, muhku ei ole, anult ninast käis löögi ajal sihuke tuim tunnetus läbi, seda ei saanud valuks nimetada. Ninast verd ei jooksnud, pea ei valutanud, siniseid rõngaid silmade ümber ei tekkinud. Lõin akna vihast kinni ja tegin tööd edasi. Alguses ma arvasin et selline imelik tunne oli sellest akna ääre löögist, aga see ei saa olla, iga üks ju lööb oma pead vahest ära, ikka juhtub. Nüüd aga lugesin lugusid kanepist ja pluss veel tema koosmõjust alkoholiga, et nüüd tunne et need tekitavad mul sellist tunnet. Pluss 3 päeva tööd laki- ja värviaurudes.
Ning umbes 4 kuud on olnud mul pingeline aeg.
ette tänades!
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
"Laksud" kanepist, alkoholist ja remonttööde värviaurudest + "kuklalaks" kukkumisest - palju siis veel vaja. Ainult puupea kannatab veidi rohkem.
Mida teha? Vastus eelnevas ju juba olemas.
Karskust ja sportlikku eluviisi soovides,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
| Küsimus: depressiooniga- perearst või psühhiaater? |
|
|
Tere!
Ma kahtlustan endal depressiooni; töökaaslasel ka olnud selle haigusega kogemusi, tema soovitaski mul kindlalt arsti juurde pöörduda. Aga ma ei leia kuskilt informatsiooni, kas peaks ikkagi enne perearstile pöörduma või võib ka kohe ilma saateleheta psühhiaatri juurde minna? Ei tahaks eriti seletada mitmele inimesele oma probleemidest- medõele, siis perearstile ja kui too arvab, et vaja, sisi veel psühhiaatrile...eriti, kui pole varem sellist mure olnud ja nii imelik tundub mittefüüsilise haigusega arstile pöörduda. Aga tõesti on paha olla, nii vaimselt kui ka juba füüsiliselt....
ette tänades,
päikest ka enda pea kohale sooviv masenduja
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Vt. varasemaid soovitusi depressiooni kohta. Kehalińe aktiivsus, korralik puhkus, kindlad sihid jms.
Psühhiaatri juurde minekuks saatekirja vaja ei ole. Sealt alustadagi.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Olen abielumees,kes aastaid ei saa ega tunne oma naisega hingelist lähedust.Olen püüdnud olla oma lastele hea isa,muidugi olen täitnud ka kohustused abikaasa ees,kuid mida vanemaks saan,tunnen,et olen nagu ainult teistele elanud.Miks meie vahel naisega pole seksuaalset sobivust ei tea.Ölen kogu aeg tema armukadedushoogude all kannatanud ja leian,et mida aeg edasi,seda psüühhiliselt nõrgemana end tunnen. Nüüd sain tuttavaks naisega,kes mind toetab psüühiliselt,me sobime oma arusaamadelt ja mis parata ka seksuaalselt,kuid tunnen endas ääretut süütunnet ja isegi hirme,et lapsed(kes on juba täiskasvanud) sellest teada saavad ning minule selja pööravad).Nii elan ma alalises hirmus ja süütundes,süda kipub streikima ja olen nagu tupikus. Pikk elu on selja taga ja kas on see patt minu poolt,mis nuheldakse mu laste kaela,et olen suutnud üle pikkade aastate tunda mõistmist ja tunda end ihaldatuna.Mida ma peaks tegema?
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Vastus on südames.
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
| Küsimus: pidev masendus, leevendust ei leia kusagilt. |
|
|
Ei oska enam oma probleemiga kuhugi pöörduda, niisiis kirjutan siia, anonüümselt.
Eelmise kooliaasta jooksul külastasin regulaarselt psühholooge ja kahel korral ka psühhiaatrit, kuid abi ei saanud ma kusagilt. Ise olen muidugi süüdi, sest ega psühholoog saa minu hädasid imeväel ära võtta. Ta kuulab ja noogutab, tunneb mulle kaasa ja lohutab. Ükskõik, kui siiralt ta seda tegelikult teeb, kuulub ju eksinute lohutamine tema igapäevaellu - see on ta töö. Mingil hetkel tundsin, et psühholoog ei asenda päris sõpra, kelle õlal nutta. Lõpetasin käigud psühholoogi juurde, kuid peagi kerkisid pinnale uued probleemid. Ma ei suutnud enam kooli minna, sest ei tundnud ennast piisavalt heana, et teiste õpilaste sekka minna. Teiste silmis olin klassi ilusaim friik, kes räägib sügavat juttu, aga õppimise asemel tõmbab vanemate poistega ringi. Selle tulemusena (kadedus) ei tahtnud klassiõed enam minuga suhelda ja poiste seltskonnas tundsin end lihtsalt üksikuna. Nüüd kardan uut kooliaastat, sest otsustasin kolida teise linna ja vahetada kooli - alustada uuesti, leppides ise oma ebaperfektsusega ja keskendudes õppimisele. Pole juulikuu algusest saadik öösiti korralikult magada saanud. Näen pidevalt und ja ärkan öö jooksul vähemalt korra. Tihti esineb peavalusid ja tujud kõiguvad seinast-seina. Ärritun ülimalt lihtsalt ja sel puhul võin muutuda agressiivseks. Lihtsaimalt öeldes: tunnen end pidevalt nagu oleksin mingi erilise laksu all.. tunnen suutmatust kontrollida oma käitumist.
Viimati, kui psühhiaatri juures käisin, kirjutas arst mulle saroteni. See rohi mind ei aidanud, pigem tegi uimasemaks, kuigi doktor kinnitas, et ravim sellist kõrvalmõju mingil juhul ei tekita. Arst järeldas, et olen lihtsalt ära hellitatud piiga, kes ei suuda leppida, et vanematel on muudki teha, kui oma tähelepanu mulle pühendada.
Nüüd siis olen omadega täiesti hädas! Tahaksin nii väga olla rahulik ja tasakaalukas, normaalne tüdruk. Kas on mingitki rohtu, mis süstiks minusse uuesti selle tähtsaima, soovi elada?
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Oled ilus - tore.
1) Veelgi kaunim on inimene mõnusa sportliku toonusega - tegele kehaliste harjutustega. Sporti tehes suureneb ka suhtlusring.
2) Suhtle Sõpradega ja ja ole loomulik. Suheldes suhted arenevad.
3) Enesehinnang paraneb siis, kui midagi hästi oskad (mingi õpiaine, mingi huviala-tegevus või mingi sportlik tegevus jne.). Hästi oskamine vajab sihikindlat harjutamist. Ja see peab olema selline valdkond, mida sa Tõeliselt ISE tahad.
4) Sisepingeid maandab ja psühhoregulatsiooni õpetab minu harjutus (Enneti Palve). See parandab keharühti - enesekindel kehahoid annab ka vaimse enesekindluse. Paraneb aju verevarustus ning õpiedukus edeneb. Kõrvaldab aju verevarustuse düsregulatsioonist tingitud peavalud (aga need ongi põhilised).
5) Räägi oma probleemidest Emale (Isale). Räägi mõnele lähedasele, keda usaldad.
6) Päevik - maandab ja õpetab.
7) Apeegist saab rahustavat teed. Soojad joogid.
Saroten võib teha uimaseks, kui annus veidi suur. Annust saab vähendada (noaga tabl. väiksemaks). Proovi.
Kirjuta paari nädala pärast veelkord ja teata, et mida juba teinud oled ja mis veel "kännu taga."
Anna aega atra seada - muutused vajavad veidi aega.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Tervist, dr. Ennet!
Kas Te olete tuttav David Servan-Schreiber'i raamatuga "Stressist vabaks ilma ravimiteta" või tema tööga üldiselt? Olen antud raamatuga poole peal ja soovin teada, kas ka Eestis keegi kasutab oma töös EMDR'i ehk, nagu see on tõlgitud, "neuro-emotsionaalset integratsiooni silmade liikumise kaudu".
Usun, et erinevatele inimestele sobivad erinevad ravimeetodid ja mulle andis ainuüksi antud meetodi kirjeldus unetu öö, erinevate "traumade" meenutamisele ligiolekutunde ja võimaluse haistmise neile ehk ka vabanemist leida.
Olen olnud 5 kuud haiguslehel ja näib, et paranemine jääb psüühiliste probleemide taha stoppama. Ka perearst leiab, et vajan psühhiaatri abi. Siiani olen küll püüdnud omadega ise hakkama saada ja väljaspoolt tulev abi oleks mulle "alandav", allajäämise tunnistamine tegelikult, aga näib, et pole parata, kui edasi elada tahan (ja pole teada, kas tahan, samas näib, et enesealalhoiuinstinkt siiski toimib miskitpidi veel, muidu ma siin ju ei kirjutaks).
Kas oskate kedagi soovitada oma arstidest? Sobiks keegi, kes prooviks enne "happy pill'e" muid võimalusi.
Vastuse eest ette tänades
Kristin (45 a.)
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Iga isik on ainulaadne nii geneetiliste eelsoodumuste seisukohalt kui ka elukogemuse-arengu aspektist. Mida enam seda isikupära inimene arvestada oskab, seda toredam. Aga üldprintsiibid jäävad - aurukatlast on vaja auru välja lasta, aurukatelt on vaja tugevamaks teha, põhjusi auru tekkimisel on vaja muuta. Harjutusi tehes inimene tunnetab "oma" - ja neid siis rohkem teha. Psüühiaatri või psühholoogiga asju arutades tunnetab inimene Ennast paremini, tunnetab oma Mina ja siis ongi seda isikupära kergem rakendada.
Päriliku eelsoodumusega saame me kõik oma halva ja hea. Elutegevusega me seda halba "katame" ja seda head püüame nö katva veekihi alt vabastada. See halb-hea on vaja tunnetada, ja siis õige metoodikaga tegutseda.
Hinge-sobilik tohter selgub kohtumisel.
Igas metoodikas on oma iva.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Olen ca 3 kuud Paroxetini võtnud.
Algul tundus, et mõjub ja kõik läheb paremuse poole.
Nüüd aga on hoolimata ravimi võtmisest meeleolu jälle nullis - miski ei huvita, midagi teha ei taha ja üldse tundub kõik mõttetu.
Olen võtnud 1 tbl hommikul - kas peaks kogust suurendama ?Ainult siis tunnen end hästi, kui Radedormi juurde võtan, aga pole iga päev tahtnud seda teha, sest see tekitab sõltuvust.
Parimat Teile soovides
Eve
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Paroxetin, Seroxat, jt. Serotoniini ainevahetust mõjutavad AD on head, aga neist üksi ei piisa.
vt. Enneti ristkülik diagonaaliga ja "uued prillid" printsiipi ja seda ka rakendada.
Milles probleem? Miks häired? Mida juba elukorralduses muudetud? Kuidas töö-õppimine, kuidas puhkehetked? Elusihid?
Mida ise endale soovitada? - seda siis ka teha!!!
Parimate soovidega,
Jüri O.-M Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Tere!
Kevadel jõudsin selleni, et sain närvivapustuse. Ma ei saanud hingata, mõtlesin, et astmahoog. Isa ei tahtnud kiirabi kutsuda, vaid lausa naeruvääristas mu seisukorda. Lõpuks ikka kutsuti ja selgus, et närvivapustus. Ma selline vaikne, võib-olla sellepärast jäävadki paljud endasse ning pinged tõusevad üle pea. Mul on pidev masendus peal. Kui kellegile julgen rääkida, siis endal ka häbi, et siuke olen. Rusuvalt mõjuvad ka pidevad õudusunenäod. Mingi periood ei saanud magama jääda, sest kohe kui silmad sulesin nägin õudusi. Migreeni tõttu kirjutati antidepressante, mis muutsid olukorra veel hullemaks, mingi hetk tundus hea idee võtta neid 20 tükki ja lihtsalt magama minna. Ma olen paar aastat mõelnud, kas psühholoogi minna või ei. Kardan, et suuremaid muresid kui mul ja võib-olla enda lollus, et selline olen. Kas peaksin pöörduma mingi arsti poole?
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Tee minu sirutus-painutus harjutust (Enneti Palve) - see õpetab pingetest vabanema.
Tee jõukohaselt füüsilisi harjutusi või isegi sporti - oskad keha valitseda, siis saab inimene ka psüühikaga hakkama, organism karastub ja muutub tugevamaks.
Õige töö- (õpi) ja puhkere˛iim, õhtuti õigel ajal magama.
Oma muredest-rõõmudest julgemalt Isale-Emale rääkida ja küsida nende soovitusi.
Suhtle sõpradega ja ole ISE, ole selline, nagu oled - sellepärast sa huvitav oledki. Ja oma isikupära arvestades end edasi arendagi.
Kelleks saada tahad? Kes kindlalt tahab ja selles sihis sammub, see ka oma eesmärgi suure tõenäosusega saavutab. Tähtis on Rõõmu tunda oma eesmärgi suunas minemisel.
RNA - Raskused Näitavad Arengusuunda (näitavad, mida vaja parandada, tugevdada, ennetada). Närvivapustusega on samad lood - näitab, et tegutse veidi teisiti.
Oled tubli,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Tere!
Ma ei ole kindel, kas kirjutan oma probleemi õige teema alla, aga lugesin hiljuti üht raamatut psühhiaatriast ja seal kirjutas unehäiretest. Mul on selline probleem, et ma saan ööpäevas magada maksimum 6 tundi. Üldiselt magan 4- 5 tundi. Õhtul uinumisega väga suuri raskusi ei ole. Öösel aga ärkan üles, vahel isegi mitu korda, ja siis on raske uuesti magama jääda. Hommikul ärkan väga vara ja ei suuda uuesti uinuda. Tegelikult ei ole 5 tundi väga vähe, aga ma olen alles 16-aastane, tegelen spordiga ja 5 tunnist ei piisa mulle, et välja puhata, päeval olen väsinud.
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Tee minu Palve-Meditatsiooniharjutust - õpetab lõõgastuma, rahunema, end reguleerima.
Rahustavad teed (apteegi vabamüügist) ja soojad veeprotseduurid õhtul.
Spordiga jätkata.
Mõni asi kripeldab südamel - vaja see endale selgitada ja seisukoht võtta ning siis tegutseda.
Ka päevased lõõgastushetked on kasuks - see on õpitav, see on ksulik.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
kas võib olla nii ,et mõni inimene ajab su nii pingesse,et võib haigeks jääda.Olen seda tundnud kui olen tööl koos ülemusega,ta on hästi närviline ja justkui koguaeg mingis paanikas kuigi absoluutselt põhjust ei ole,ja nii ajabki ta minu ka pingesse.Pahandusi meil küll ei ole.Olen töötanud temaga koos üle aasta ja sattusin haiglasse-diagnoos ärevushäire.Nüüd mõtlen hirmuga kui ta puhkuselt tagasi tuleb,praegu on õhkkond väga rahulik.Temaga rääkida ei ole mõtet,sest tal iseloom selline,ei oska mida teha,äkki peab töökoha vahetusele mõtlema,kuigi absoluutselt ei taha,aga kannatada on vist ka kahjulik.Mida arvate teie??
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
1) mõni inimene ajab su nii pingesse,et ...
Inimestevahelised suhted on isikupärased - mõned sobivad ja mõned ei. Lihtsaim "nipp" tööl (ja ka mujal) on võtta asja Mänguliselt, nagu näitemängus -Temal (ülemusel) on oma tekstiraamaturoll ja teistel oma. Näitelaval me ju ei hakka kaasnäitlejat kiruma-vihkama, selle asemel naudime näitemänguilu ja arendame end selles mängus ilu. Mänguliselt! See on üks võimalus. Teine on end tugevamaks muuta, karastada - viis rühma harjutusi.
2) sattusin haiglasse-diagnoos ärevushäire. Nüüd mõtlen hirmuga
vt. Enneti ristkülik diagonaaliga ja "uued prillid" printsiipi.
3) äkki peab töökoha vahetusele mõtlema,kuigi absoluutselt ei taha,aga kannatada on vist ka kahjulik
No ei pea, aga kui kuskil midagi hingelähedasemat ja majanduslikult paremat on, siis loomuliult. Silmad tuleb alati lahti hoida, et mitte töötuks jääda ja mitte sotsiaalabi olematu abi "rõõmudesse" sattuda, alko-pudelisse oma kurbust uputama.
Elus - järelikult õnnelik, tegutsemisvõimeline - järelikult veelgi õnnelikum!
Tegutseda esivanematele tänuks, kaasaegseile kiitmiseks ja tulevastele põlvedele meenutusteks.
Tervitustega,
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Tere!
Kas oskate palun soovitada, kelle poole peaks pöörduma või mida tarvitama, et mälu natukenegi paraneks? Mul on nii, et kui ennast korrakski ära unustan ega registreeri mõttes, et nii, nüüd panen selle asja sinna ja jätan selle meelde, sealt toast tahan seda asja jne, siis lihtsalt kohe on nagu peast pühitud. Olen paanikas otsinud taga asju, mille hetk tagasi käest panin ja nagu must auk oleks mälus, absoluutselt ei tule meelde! Vahel hakkan kellelegi helistama, valin numbri ja selle aja sees, kui telefon kutsub, läheb meelest ära, kelle numbri valisin. Viimane juhus oli nagu anekdoot: lähen WC-sse ja äkki taipan, et olin juba viis minutit tagasi ära käinud, lihtsalt meelest oli läinud! No ei ole enam naljakas! Ja ma pole enda meelest nii vana ka, et Alzheimer hakkaks, alles 30. Eriti hullud on need päevad, kui mind on une pealt hommikul üles aetud. Kuigi ma tegelikult magan päris palju ja mul ei ole ka enam mingit hullu töögraafikut, töötan poole kohaga kodus. Kunagi küll oli, ei tea, kas see ikka veel mõjub?
|
|
| Vastab:
Dr. Jüri O.-M. Ennet, psühhiaater-spordiarst, Erapsühhiaater
|
|
|
Inimorganism on treenitav, psüühika on arendatav, mälu saab korrrralikult edendada. Kuldreeglid mälu arendamiseks:
1. Funktsioon kohandab organit, päheõppimine edendab vastavat aju piirkonda. Õppida luuletusi, keeli, erialalist, huvialast jne.
2. Terves kehas terve Mälu. Kehaline potentsiaal (treenitus) loob vaimse-mnemo potentsiaali. 1/5 organismi verevarustusest läheb ajule.. Kui organismi paremaks treenitud, siis see 1/5 e 21% (21 sellepärast, et paremini meelde jääks) on ka suurem.
3. Otium reficit vires e puhkus taastab jõu. Õigem õpetussõna seega - sobilik töö- ja puhkere˛iim.
4. Meeldiv emotsionaalne häälestatus.
5. Psühhoregulatsiooniks (ka aju verevarustuse korrastamiseks) minu Palve-Meditatsiooni harjutus.
6. Õhtul päeva-meenutus, pingevabalt. Kõik on meeles. Iga päevaga ikka täpsemini.
7. Päevik - iseendale sobilikud nipid ja võtted kirja ning siis rakendada.
8. Norm-söömine. Plenus venter non studet libenter e. tühi kõht ei õpi meelsasti. Ja ka Ülekaalulisus ning liigsöömine teeb laisaks.
Parimat soovides,
Anti Alzheimer e
Jüri O.-M. Ennet
|
|
|
|
|
