Maovähk Autor: Vahur Valvere

Maovähk. Maos võib esineda erinevaid pahaloomulisi kasvajaid, kuid kõige sagedasem on mao limaskesta näärmetest arenev esmane vähkkasvaja ehk (adeno)kartsinoom. Kuigi sageduselt teisel kohal on maliigne lümfoom (mao lümfikoe pahaloomuline kasvaja), diagnoositakse suhteliselt sageli ka leiomüosarkoome (silelihase pahaloomulisi kasvajaid). Teised kasvajavormid on märksa harvemad.

Viimastel aastakümnetel on haigestumus maovähki märgatavalt langenud Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kuid maovähki haigestutakse endiselt väga sageli Jaapanis, Hiinas ning Ida-Euroopa ja Lõuna-Ameerika riikides. Eesti Vähiregistri andmetel diagnoositi 2006. aastal Eestis meestel 230 ja naistel 195 maovähi esmasjuhtu. Nii esinemissageduselt kui ka surma põhjusena on maovähk Eestis meestel teisel kohal, naistel esinemissageduselt kolmandal ja surma põhjusena teisel kohal. Sagedamini täheldatakse maovähki 50. ja 70. eluaasta vahel. 

Keskkonna kantserogeensete teguritega (toit, suitsetamine jms) seotud maovähitüübi puhul aitavad mao limaskesta vähieelsetest muutustest põhjustatud vaevused kasvajat varem avastada. Haigestuvad sagedamini vanemaealised, tavaliselt mehed. See vähivorm on ka parema prognoosiga. Halvema prognoosiga, väheste vaevuste tõttu hiljem avastatav ja tõenäoliselt päriliku eelsoodumusega on nn difuusne (kindlate piirideta) maovähk, mis ilmneb sagedamini nooremas eas ja naistel. Maovähi riskitegurid on järgmised: 1) ebatervislikud toitumisharjumused – soolatud, suitsutatud ja praetud toit, kuiv toit, piima ja värske aedvilja vähene tarbimine; 2) suitsetamine; 3) vähieelsed seisundid – adenomatoossed polüübid, Helicobacter pylori’ga seotud krooniline gastriit, pernitsioosne aneemia, varem (15–20 aastat tagasi) opereeritud magu; 4) pärilikkus – maovähihaige esimese astme veresugulastel on vähirisk kaks korda suurem kui rahvastikus üldiselt; 5) vererühm – A-vererühmaga inimestel esineb rohkem difuusset tüüpi maovähki; 6) geneetiline faktor – maovähi teket seostatakse ka teatud onkogeenide olemasoluga ning onkosupressorgeenide puudumisega.

Maovähki on varajases staadiumis raske diagnoosida, sest puuduvad iseloomulikud sümptomid. Ka võib ta areneda pikka aega ilma mingeid vaevusi põhjustamata. 

Maovähi võimalusele viitavad ebamugavustunne ja püsivad tuimad valud ülakõhus, isutus, isu muutused, kiire täiskõhutunde tekkimine, iiveldustunne, harvem oksendamine, neelamistakistus, kaalulangus. Esineda võib ka tume (veresegune) väljaheide. Selliste haigusnähtude korral, eriti kui vaevused on püsivad (üle kahe nädala) ja süvenevad, tuleb pöörduda kiiresti oma perearsti poole, kes suunab haige kontrollile onkoloogi juurde. Düspeptilised (seedimisega seotud) vaevused üle 40-aastastel viitavad maovähi võimalusele. Vaevusi ei tohi ignoreerida ega omal käel ravima hakata, see tähendaks vähkkasvajate korral kahetsusväärset ajakadu. Uuringute põhjal on selgunud, et enne kasvaja avastamist on pooled haigetest saanud oma vaevuste tõttu haavandtõveravimeid, osale haigetest olid need määratud ilma eelnevate uuringuteta. Need ravimid, nn H -retseptorite blokaatorid (tsimetidiin, ranitidiin, omeprasool), leevendavad ajutiselt küll maovähist tingitud vaevusi, kuid sellega raskendavad kasvaja õigeaegset avastamist. Düspeptiliste vaevuste ilmnemisel on vajalikud korduvad uuringud nii vaevuste püsimisel kui ka pärast nende kadumist.

Uuringutest on alati vajalik gastroskoopia (mao sisepinna vaatlus) koos koeproovi võtmisega mao limaskestast. Vajaduse korral protseduuri korratakse. Mao röntgen- ja ultraheliuuring aitavad määrata kasvaja leviku ulatust. Võimalikke siirdeid saab avastada kopsude röntgenograafia ning kõhuõõne, vaagna ja kõhukelmeõõnetaguse ruumi ultraheliuuringuga. Mõnikord võib olla vajalik ka kõhuõõne endoskoopiline uurimine (laparoskoopia) või kompuutertomograafia.

Maovähi radikaalne ravi on kirurgiline. Valikmeetod (esmane meetod) kõikide maovähijuhtude korral on mao täielik eemaldamine koos maoümbruse lümfisõlmedega. Radikaalset operatsiooni üldjuhul ei tehta rohkete kõhukelmet, maksa ja kõhuaordi ümbrust haaravate metastaaside olemasolu korral.

Operatsioonieelne või -järgne keemiaravi võib parandada kirurgilise ravi tulemust maovähi taastekke ohuga haigetel. Palliatiivses ehk abistavas ravis kasutatakse mao osalist või täielikku eemaldamist või maost möödajuhtivaid ühendusi tüsistuste (nt mao mulgustumise oht) raviks ja ennetamiseks.

Vt ka funktsionaalne düspepsia.