On teil olnud tunne, et nii tööl kui kodus kipub kõik käest libisema. Olete sulgunud kinnisesse ringi. Kahes-kolmes kohas töötades üritate anda endast maksimumi. Elu näibki koosnevat vaid tööst.

Kas tööst sõltuvusse sattumine võib olla põgenemine millegi või kellegi eest? Ja kui see nii on, siis mille eest inimene end kaitsta püüab?

On tuttav tunne. Pidevalt tuleb olla kahes kohas korraga ja ajad jooksevad üksteisele sisse. Enda puhul leidsin, et see tuleb ülepingutatud maksimalismist ja selle eest juba ei põgene, aga sellele saab teadlikult vastu astuda. Töönarkomaania kujuneb tasapisi ja alguses ei saa arugi kui oled kuradile juba terve käe andnud. Ratta seismajätmine on aga vaevaline ja enamasti ei anna kaelavõetud kohustused selleks mingit võimalust.

Soovitus nr. 1.: võid tegevusetuse mõju kontrollida "haigeks jäädes" ja kodus istudes. Selline variant on küll ohtlik, sest muutus on suur ning võid paksu masendusse langeda, aga see kuulub töönarkomaani juurde, sest vahet pole kas rabad meeletult või ei tee midagi, rahul niikuinii pole.

Soovitus nr. 2.: leia endale inimene, kes Sind selles vallas heas mõttes "töötleb".

Töönarkomaania on põgenemine iseenda ja iseenda eest vastutuse võtmise eest. Varem või hiljem satud tupikusse. Siis peab oma peaga mõtlema hakkama ja seda me ju kardame.