Tere,

selline mure, et ema juba ligi 20 aastat joob. Aastatega läheb hullemaks. Oli ammu sundravil Tallinnas, kuid ei aidanud see.
Ta lihtsalt ei taha elada kodus, puhtuses. Ta on a-sotsiaal praegu, ööbib kus saab ja tahab. Oleme perega püüdnud teda aidata igatimoodi, aga ta jälle läheb ära, kuni järgmise luumurruni, kui teda meile tuuakse kiirabiga.
Kuna meil on ainult vabatahtlik ravi, siis meie jaoks on see lootusetu, ta ei taha seda ise.
Ta ei ähvarda meid ega midagi taolist, tal on meie peale ükskõik, kuid meil ei ole tema peale ükskõik. Kuidas saaks teda aidata, mida teha?

aga prooviga temaga suhelda, kuigi ma arvan et see mõtetu sest mu ema sammuti joob juba rohkem kui 5 aastad et siis kui raha on siis joob. aga vähemalt ta elab koos meiega.

Väga kurb on kõrvalolijana jälgida oma kalli inimese allakäiku. Tean seda oma vanemate näite varal. Kahjuks ei saa siiski keegi peale inimese enda joomise lõpetamise otsust teha. Küll aga tasub alati olemas olla.Mida see tähendab? Seda, et kunagi ei tea, millal inimesele on abi vaja ja tasub kohal olla, kui ta on otsustanud (seekord tõsiselt) joomise maha jätta. Minu ema suutis. Sattus haiglasse ja seal juua ei saanud. Deliirium. Arst rääkis tema tervislikust seisundist, joomise jätkamise tulemusest ja emale see mõjus. Päeva pealt võttis ISE otsuse, et tahab elada ja nii juba mitmeid aastaid.

Alkohoolikute lähedastele on olemas selline sühm http://health.groups.yahoo.com/group/ATL-Estonia