Kas see on normaalne, et mulle tegelikult meeldib kogu aeg üksi olla, et naudin kõige rohkem just üksi olemist ja ei taha oma elu kellegiga jagada. Töö juures suhtlen minimaalselt, sõpru mul eriti ei ole, intiimsemas suhtes kellegiga ei ole ja ma olen õnnelik. Kas inimene on terviklik üksinda või kellegiga koos? Mulle tundub, et mina olen tervilik üksinda. Kas see on normaalne?

mul sama lugu

Olen ka selline inimene. Üksindus toob rõõmu ja meelerahu.

Eks igayks peab siin elus ära tunnetama, mis talle hea on. Mina isiklikult tunnen, et aeg-ajalt on hea ka inimestega suhelda ja motteid vahetada. Inimene on ju loppude lopuks ka sotsiaalne olend ja pidev yksinda olemine ehk ei ole just parim. Sa ei kirjutanud seda, kui vana oled. Teatud vanusest alates tahavadki paljud rahulikumat elu ja vähem suhtlemist.

Pelle sa pole ainuke (üksik uitaja) ja ma ise arvan,et,kui tunned ennast suurepäraselt,siis see ongi normaalne sinu suhtes.Nii,et ole tubli.

Kas sa sügaval sisimas oled kindel, et just nii ongi õige sul elada? Meie liigselt sekseeritud infoühiskond ei lase inimestel ise mõtlema hakata, ja näha mis on tegelikult oluline. Soovitan sul arsti juurde minna, kuna sa siiski pöördusid ju selle postitusega kliinik.ee´sse. See on märk, et sa ei ole eluga rahul.

Pidev üksinda olemine ei tule kasuks .
Mõjub just laastavalt hingele . Võiksite käia nii psühhiaatri kui ka psühholoogi vastuvõtul . Nemad kindlasti saavad aidata. Ja ikka suhelda inimestega .
Heade soovidega .

huvitav jah, et kui vana oled ? Ja ka töö selline, et suhtlemist minimaalselt ? Minule meeldib ka kõige rohkem enda seltskond, kuid tööl seevastu palju suhtlemist. Siis tunnen lausa füüsiliselt üksioleku vajadust. Üksiolek on siis nii meeldiv, et tekitab lausa eufooriat. Ja annab tohutut energiat. Aga see ikka vast inimese omapära lihtsalt.

Kui tunned, et pole lootustki armastust leida, siis hakkad ennast lohutama sellega, et üksi on parem. Kuid see iseenesest on appikarje.

Ka mina naudin üksi elamist üldiselt. Tööl on palju suhtlemist, ka täiskasvanud tütar ja sõber olemas, kuid elada ja magada tahan ikka üksi. Paljud pole sellest aru saanud ega mõista seda....(olen 45a). Kohati peetakse isegi ebanormaalseks. Samas ei kujuta teisiti enam ettegi....(nii on olnud mingi 5a. juba).

Üksiolek on parim! Elan üksi juba kolmkümmend aastat. Tõsi, selle sisse mahub ka kuusteist aastat poja kasvatamist ja praegugi külastab ta mind kord kuus. Tööl käin paar päeva nädalas (tööl eriti suhelda pole tarvis) ja mõned sõbrad on ka, kellega suhtlen aeg-ajalt - rohkem, kui sooviksin. Üha rohkem meeldib olla koos raamatute, arvuti,teleka ja iseendaga. Eriti mõnus on öösiti - kui enamus magab.

See on küll huvitav....Minagi tahan vahel üksi olla-aga pikemalt see lihtsalt tapab.Ma ei suuda mõeldagi,et mul pole inimest -kellele oma muredest rääkida.Tuleb lihtsalt leida õige inimene-keda sa saad usaldada.

Mis üksi olemisel viga? Kuigi ise suhtlen tihedalt teiste inimestega, aga ikkagi väga naudin üksinda olemist. Kuna mul on uneprobleemid, siis öösiti on väga meeldiv lihtsalt eraldatud olla ja oma mõtteid mõelda.
Kui suudad üksi olles mitte depressiooni langeda, siis miks mitte?

Tutvuge sotsioonikaga, kel huvi inimese mõtlemise vastu, seal on selgelt näha introvertsete tüüpide
hulku kuuluvate inimeste olemust, neid väsitab liigne suhtlemine, INTJ tüüpi võibki pidada ekslikult
tulnukaks, kel piisab ka ühest heast sõbrast ja võib aastaid üksi elada ennast sel viisil väga hästi tundes, inimesed on seega väga erinevad, ärgem püüdkem hukka mõista, vaid ikka mõista;)

Mind ajab just üksindus närvi. Ma olen üksi, sest olen teistmoodi, friik. Aseksuaalne kodanik. Ja seega on suhted vastassugupoolega välistatud, need ju tahavad ikka seda vanainimeste asja teha.
Eluaeg olen üksi elanud, olles saanud 30-aastaseks, hakkab üksindus ikka pinda käima. Kõige hullem on see lähedaste pärimine, et kuna sina siis pesakest punuma hakkad? Millal tite teha plaanid?
No ei ütle ju, et olen frigiidne mutt ja pühast vaimust ka ei tule miskit. Masendav. Kurb on olla ebanormaalne, teistest erinev.
Annaks kõik, et olla tavaline naine.
Ja üksi on kurb olla.

Vajan ka väga üksiolemist. Olen 52-aastane, elan mehest eraldi juba 8 aastat (tal alkoholiprobleemid), poeg juba suur ja elab oma elu. Saame omavahel hästi läbi, mul on toredad sõbrad ja töökeskkond selline, et saan oma suhtlemisvajaduse päeva jooksul küllaga täis ja kodus naudin omaette olemist. Ja kindlasti ka üksi magamist, sest uinumisega on juba aastaid probleeme. Aga selle poolest on vedanud, et mul on tore partner, kes arvestab minu soove ja vajadusi. Ma ei kujutaks üldse enam ette, et peaksin kellegagi 24h kodu jagama. Küllap see privaatsusevajadus on igaühel erinev. Aga meil see vist mingil määral suguvõsas, sest mu tädi oli 63-ne, kui kolis oma mehe välja ja naudib nüüd üksi elamist juba 9 aastat.