Olen juba krooniliselt depressiivne tüüp: masendusmeeleolud ei vaheldu rõõmsa tuju perioodidega, vaid pigem selliste enam-vähem “elatavate” perioodidega. Olen proovinud kõike – teraapiat, antidepressante ja kõik muud. Miski ei ole tõeliselt aidanud. Kas depressioon on üldse ravitav? Kas ma olen ainukene, kes niimoodi tunneb?

Depressiooni vaheldumist elavate, aktiivsete, ülemäärase ostuhimuga, jms. perioodidega nimetatakse bipolaarseks meeleoluhäireks (BMH).

D ei ole ravitav, vaid ainult edasi lükatav. Ravimitest hoia eemale. V.a. nn. loodusravimid - neist pole suurt kasu, ega ka suurt kahju. Mis aitab, on eluviisi muutus - uus elukoht, uus töö, uued kaaslased, uued kogemused, mis iganes. Kui D peale muutust uuesti tuleb, siis on vajalik järjekordne muutus - ja nii aina edasi. Teraapia põhimõtteliselt sobib, sest sellega kaasneb uus kogemus, uued inimesed - aga see mõju ei kesta kaua, siis on vaja jälle midagi uut.

Olen 23 aastat vana ja juba 4 aastat jamas, söön rohte, paremust pole märgata.

Sööge rohte edasi niikaua kui vaja, kurbus ei ole normaalne meleseisund. Inimene pole sündinud maailma ainult kannatama. Soovitan rohtude juurde veel kalamaksaõli, tugevdab närve!

Ainult ravimid ei aita! Neid tuleks kombineerida siiski psühholoogiliste teraapiatega, vaid siis on võimalik saavutada püsiv ja võimalik, et ka lõpuks lõplik tervenemine.

vadravimid ainult leevenda

Huvitav, kas depressiooni puhul oleks abi hoopis kriitilisest elusituatsioonist, kui oht ähvardab sind ja sinu armsaid? Kas ellujäämisinstinkt hakkab eluvaimu stimuleerima?

Lija, mis küsimus see veel on? Iseenesestmõistetav ju :)

ka mina olen käinud igasugusste arstide juures ja rohtusid söönud,aga enesetunne läheb nagu koguaeg hullemaks nagu must pilv on koguaeg pea kohal mis ära ei lähe.ei oska enam midagi teha.kõik on nii mõtetu ei viitsi enam.